Pähklinäpp on Eestis väga haruldane loom, keda kindlalt nähti viimati 20. saj. alguses Eesti on talle levikupiiriks, rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Sellegipoolest ei pruugi ta Eesti imetajate faunast veel kadunud olla. Pähklinäpp on lihtsalt väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole niisama lihtne kohata.
Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt, ainsa erinevusena on tal saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast.
Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1-2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa-aluses urus kännujuurte all.
Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed.
Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust.
Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3-5 (harva 2-9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks.
Pähklinäpp on looduskaitse all.