Koduhiir on inimkaaslejast näriline, kes sageli
ootamatu ja ebameeldiva külalisena majapidamistesse tungib.
Põhjapoolsetel aladel, sh Eestis, saab koduhiir väljaspool hooneid
hakkama vaid suvisel ajal. Arvatakse, et see liik on algselt pärit
Kagu-Aasiast, kust leviti 10 000 aastat tagasi koos viljakasvatuse
arenemisega Vahemere äärsetesse maadesse. Umbes 3000 aastat tagasi
laienes levik kiiresti Põhja-Euroopasse ja ülemaailmne levik
saavutati juba tänu eurooplastest maadeavastajatele. Tänapäeval
puudub koduhiir vaid kaugel põhjas või sügaval kõrbetes, kus
inimasustus on äärmiselt hõre.
Kuigi paljud närilised on väga suure sigivusega,
on koduhiir selles lausa eriti efektiivne. Soodsates tingimustes,
näiteks hoonetes, võib koduhiir sigida aastaringselt, tuues ilmale
5-10 pesakonda aastas. Igas pesakonnas on omakorda 6-8 (harvem 3-14)
poega. Tiinus kestab vaid 19-21 päeva ning noorloomad saavad ise
suguküpseks juba 6-8 nädala vanuselt. Loomulikult tähendab see, et
ka koduhiirte suremus on äärmiselt kõrge. Sageli jääb nende eluiga
alla ühe aasta. Niivõrd kiire paljunemise puhul pole aga midagi
imestada, et kasside peamiseks ajalooliseks kodustamispõhjuseks
peetakse just soovi võidelda hiirte vastu.
Koduhiire vaenlasteks on väljaspool hooneid
väikekiskjad ja röövlinnud, inimasulates lisaks kassidele ka rotid.
Hiired võivad levitada mitmeid haigusi, kusjuures paljudel juhtudel
võivad nakkusohtlikud olla ka nende väljaheited ja uriin. Hoolimata
suurest nuhtlusest inimestele on koduhiirtest olnud ka palju kasu.
Nimelt on just neist aretatud laborihiir, kes on koduhiirte üleni
valge vorm. Laborihiir on üks tähtsamaid mudelorganisme bioloogias
ja meditsiinis.