Kasetriibik on pisike, hiire sarnane loom. Piki selga jookseb tal must triip, mida on kerge tähele panna muidu roostepruuni loomakese juures. Üheks eriti iseloomulikuks tunnuseks on erakordselt pikk saba.
Kasetriibik on Eestis üldiselt laialt levinud, aga puudub täielikult saartel. Maailmas leidub teda Kesk-Euroopast Baikali järveni. Põhja-lõuna suunas ta nii laialt levinud ei ole, kuid teda esineb sellegipoolest Kesk-Skandinaaviast Karpaatideni.
Kasetriibik elab niisketes metsades kus tingimata peab kasvama lehtpuid ja võsa. Sellises kohas otsib ta mõne puu murdumisel allesjäänud ja juba natukene pehkinud kännu, mille sisse uuristab pikki käike. Käikudest otsib ta süüa ning sinna uuristab emasloom ka väikese kambri poegimiseks. Seal toob ta juuni või juuli kuus ilmale 4…5 poega. Pojad on algul pimedad ja abitud. Ühe kuu vanuselt saavad nad nägijateks ja 1,5 kuu vanuselt hakkavad iseseisvalt elama. Kasetriibikud sigivad ühe korra aastas. Tavaliselt jääbki see neile ainsaks korraks elu jooksul, vaid vahel harva võivad nad elada ka nii kaua, et saavad veel teise korra sigida.
Süüa armastab ta peamiselt igasuguseid putukaid ja nende vastseid, kuid ei ütle ära ka taimede seemnetest ja pungadest. Teda ennast söövad nirgid ja kakud.
Talve veedavad kasetriibikud taimedega vooderdatud pesas magades. Talveuni kestab septembrist maini.
Kuigi kasetriibik on Eestis alati olnud küllaltki laialt levinud, ei tundnud teda meie esivanemad, kes teadsid muidu loodusest üsna palju. Ei tunta teda ka praegu. Selle põhjuseks on kasetriibiku öine ja suuresti varjatud eluviis. Kasetriibik ei ole looduskaitse all.