Kääbus-karihiir on üks väiksematest (kui mitte kõige väiksem) nüüdisaegsetest imetajatest meie planeedil. Looma keha pikkus on 4...5 cm ja mass tavaliselt alla kolme grammi (täissöönud isendi kaal on oluliselt suurem näljase looma omast ja nii on esinenud ka viiegrammiseid loomi). Kui nüüd väikesed mõõtmed välja arvata, siis ei erine kääbus-karihiir teistest karihiirtest pealtnäha oluliselt ei erine. Tema karvkate on sametjas, kärss pikk ja paljude vibrissidega, silmad väikesed.
Kääbus-karihiir on levinud Põhja-Euroopast Ida-Siberini. Eelkõige taiga- ja tundravöötmete loom. Eestis on kääbus-karihiir kõikjal tavaline liik, keda nähtakse aga tänu tema väikesele kogule ja varjulisele eluviisile väga harva. Esimene kääbus-karihiir leiti meil 1971. aastal.
Kääbus-karihiire elupaigaks on kerget varjet pakkuvad mitmekesised kooslused. Valdavalt tegutseb loom lehtmetsades, puisniitudel, mätlikel jõeluhtadel, tuulemurrus.
Selle looma sigimisperioodi algus ja lõpp on tänu andmete saamise raskusele seni veel teadmata. Kääbus-karihiirel on aastas 1-2 pesakonda, 3..6 pojaga pesakonnas. Pojad on sündides paljad ja väga abitud, ent siiski juba võimelised lühemat aega toiduta olema. Kuuvanuselt pojad juba iseseisvuvad ning esimese pesakonna üksikud ellujäänud liikmed on võimelised juba sama aasta hilissuvel sigima.
Kääbus-karihiir on putuktoiduline loom, kes peale valmikute sööb hea meelega ka putukavastseid. Loom on väga suure toidutarbega: vaatlusalune 2,5 grammi raskune karihiir sõi ööpäevas 121 korda, kokku 10,1 grammi toitu ja magas 78 korda, kokku ligi 12 tundi. Toiduta hukkuvad isegi juba 6 tunni möödudes.
Kääbus-karihiire vaenlasteks on praktiliselt kõik lihasööjad väikest või keskmist kasvu loomad. Looduskaitse alla ei kuulu.