Metskits on Eesti väikseim hirvlane, kellel on pikad
jalad ja sihvakas keha. Suvel on nende karvkate punakas, talvel pigem
hallikas. Neil on väike saba, mille all on valge "tagumik" - ilusama
nimega sabapeegel. Sugupooltel saab vahet teha selle järgi, et
sokkudel on peas väikesed sarved. Vahel harva võivad sarved olla
siiski ka emastel metskitsedel.
See liik on levinud põhimõtteliselt kogu Euroopas, puududes vaid
Iirimaalt, Islandilt ja Skandinaavia arktilisematest piirkondadest. Nad
asustavad pea kõiki metsatüüpe, kuid eelistavad mosaiikset avatud
maastiku, kus vahelduksid põllulapid ja metsatukad. Tegu on
taimtoidulise loomaga, kes suveperioodil toitub peamiselt erinevatest
rohttaimedest. Sealhulgas ei ütle ta ära erinevatest põllukultuuridest,
nagu ristik, kaer, raps või kapsas. Talvel sõltub nende toidulaud
lumikatte paksusest. Õhukese lumega veedavad nad meelsasti aega
hõredamates okasmetsades, kus leidub rohkelt maitsvaid mustika- ja
pohlapuhmaid. Paksu lume korral asutakse aga puude ja põõsaste võrseid
sööma. Kui talvel hoiduvad metskitsed karjadesse, kus võib vahel olla
kuni mitukümmend isendit, siis suveperioodil elavad nad üksikult või
perekonniti.
Metskitsede sigimisperiood on suvel. Juunis-juulis muutuvad sokud
rahutuks ja unustavad oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas
kuulda koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat
häälitsust. Sokkude vahel võivad toimuda ägedad võitlused, et paika
panna territooriumid ja saada omale õigus emastega paarituda. Kuigi
enamasti piirdutakse jõudemonstratsiooniga, võivad need võitlused
mõnikord lõppeda ka haavata saamise või isegi surmaga. Suve teises
pooles, juulis ja augustis on emaslooma innaperiood, mis kestab kokku
vaid paar päeva. Selle kutsub esile tagaajamine soku poolt. See
tagaajamine võib kesta tunde, kusjuures lõpuks võidakse joosta ka
ringiratast, kuniks maapinnale jäävad ringi- või kaheksakujulised rajad.
Metskits on ainus sõraline Euroopas, kellel esineb hilinenud
implantatsioon. See tähendab, et pärast viljastumist ei hakka munarakk
kohe edasi arenema, vaid mõningase viivitusega, et pojad ei sünniks
ebasoodsal aastaajal. Metskitsede puhul kestab see viivitus umbes 4
kuud, millele järgneb umbes 5,5 kuu pikkune tiinusperiood. See tähendab,
et talled sünnivad mais või juunis. Tavaliselt sünnib korraga 1-3 poega,
kes on alguses valgetähnilised. Nad on võimelised üsna varsti jalgele
tõusma ja ise ringi liikuma. Sellegipoolest veedavad nad esimestel
elunädalatel suure osa ajast kõrge rohu sisse peitunult. Ema imetab neid
4 kuud, kuid pojad jäävad tema juurde veel aastaks, kuni sünnivad
järgmised talled.
