Linask on ilus paks ja ümar kala, lühikese ning jämeda sabavarrega. Keha katab tugev ja läbipaistev limane marrasknahk, mille all paiknevad katusekivitaoliselt üksteist katvad väikesed soomued. Suu on väike, ülespoole suunatud ja paksude lihavate huultega. Ülahuulel paiknevad kaks väikest poiset. Värvus sõltub rohkem elupaigast, kuid tavaliselt on ta selg tõmmu-oliivroheline ja metalse läikega, küljed aga kollakasrohelised, kõht heledam. Kõhuuimed on tugevad ning lusikakujulised, aidates kalal "jalutada" mööda mudast põhja. Linaski kehapikkus on enamasti kuni 45 cm ja kehamass kuni 2 kg.
Ta on levinud kõikjal Eestis. Linaski koduks on mudase põhjaga, taimestikurikkad ja soojad järved ja aeglase vooluga jõed, kus ta liigub põhiliselt põhjalähedastes mudastes veekihtides. Mõnikord on teda leitud ka riimveelisest rannikumerest. Ta on väga vähenõudlik kala, kes talub hästi hapnikuvaest ja haput vett. Südasuvel, kui veekogusid võib ähvardada ülekuumenemine ja ärakuivamine, langeb linask suveunne. Ta poeb sügavale mutta, kattub paksu limakihiga ja jääb paremate aegade ootele.
Linask on väga vastupidav. Arvatakse, et linask suudab söömata vastu pidada kuni 8 kuud. On tehtud katseid, kus linask pidas veest välja võetuna ja märja sambla sisse mähituna vastu 46 tundi. Temperatuuril 8°C jääb linask juba talveunne.
Linaski toidusedelisse kuuluvad peamiselt selgrootud loomad: surusääsklaste vastsed, kirpvähid ja limused, kuid ta võib neelata ka kalamarja, vastseid ja väikesi kalu ning lisaks ka taimset toitu.
Linask koeb keset suve juuni lõpust kuni augustini, kui vesi on maksimaalselt soe. Kudemispaik asub kalda lähedal ning on tuulte eest kõrgema taimestikuga hästi varjatud. Mari koetakse veetaimedele ning see areneb 3...6 päeva kuni vastsete koorumiseni. Algul on vastsed liikumatud ja elavad taimedel rippudes, kuid nädala kuni paari pärast hakkavad ringi liikuma ja iseseisvalt toituma. Suguküpseks saab linask 4...6 aasta vanuselt ja ta eluiga ulatub umbes 10 aastani.
Linask on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu. Linaskit kasvatatakse ka kunstlikult, tavaliselt lisakalana karbitiikides.
|
|
|
|