|
|
|
Keda nimetataks kaladeks?
Tavapärane sõna "kalad" ei tähista loomasüstemaatikas ühtegi kindlapiirilist üksust. Valdav enamik siin käsitletavatest kaladest kuulub hoopis klassi Kiiruimsed (Actinopterygii), mis varem kandis nimetust klass Luukalad. Kalad on kõige liigirikkamaks loomarühmaks selgroogsete seas. Kalalaadseid loomi on maailmas kokku umbes 35 tuhat liiki, neist Eestis pea 80 liiki. Nende kohta lugege täpsemalt Eesti kalade viida alt.
Milline on kalade välimus?
Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga, mis läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. Keha on enamasti külgedelt kokkusurutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. Kehakuju erinevused peegeldavad nende elupaika: merepõhjas elavad kalad on enamasti lamedad (lest), mudaelanikud usjad (angerjas), vabas vees elavad kalad aga tüüpiliselt "kalakujulised".
Kalade nahk on enamasti kaitstud soomustega. Nahanäärmed eritavad lima, mis katab ka soomuseid. Lima tõenäoliselt kergendab ujumist ning on kaitseks nakkuste vastu. Enamikul meil elavatel kaladel on tumedam seljaosa ning heledam kõhupool. See on kaitsekohastumus, mis muudab nad teistele loomadele vähemmärgatavaks.
Kõige suurem kala on vaalhai pikkusega kuni 12.5 meetrit ja kehamassiga ligikaudu 15 tonni. Väikseim kala (ja ühtlasi väikseim selgroogne) on üks troopiliste vete mudilaliik India ookeanist, kelle pikkus on alla 9 mm.
Kus kalad elavad?
Kõiki kaladeks nimetatud loomi seob veeline eluviis. Enamik kalu ei välju veest kunagi. Kaladel kogu elutsükkel - sigimine ja areng - on seotud veega. Kalad asustavad meie planeedi kõige erinevamate tingimustega veekogusid: nii soolaseid kui magedaid, külmasid kui sooje, voolava kui seisva veega. Nad võivad elada nii pinna lähedal kui ka kilomeetrite sügavuses, nii üksi kui parvedena. Paljud kalad veedavad kogu elu ühes veekogus, teised aga võtavad ette tuhandete kilomeetrite pikkusi rändeid.
Kuidas kalad liiguvad?
Kala ujub vees oma keha võimsate kerelihaste abil laineliselt ühele ja teisele poole painutades, kala tõukab vees edasi sabauim. Liikumissuuna muutustel abistavad rinna-, kõhu- ja seljauimed. Kõhuõõnes paiknev gaasidega täidetud ujupõis hõlbustab kalal sukeldumist või veepinnale tõusmist.
Kuidas kalad hingavad?
Kalad hingavad enamasti pea tagakülgedel paiknevate lõpustega. Nende abil saavad kalad vees lahustunud hapnikku ning eritavad keskkonda süsihappegaasi. Vähesed kalad (näiteks angerjas) võivad hingata ka läbi naha, esineb ka soolehingamist (hink ja vingerjas) või õhuhapnikku hingata võimaldavaid spetsiaalseid elundeid (Aafrika angersäga).
Milline on kalade vereringe?
Kaladel on kaheosaline süda, mis pumpab verd lõpustesse ja kala kehasse. Kalade ainevahetus on aeglane ning seetõttu on nad kõigusoojased.
Mida kalad söövad?
Erinevatel kaladel on erinevad toiduobjektid: alates mikroskoopilisest planktonist ja lõpetades teiste, endast väiksemate kaladega. Vastse- ja maimueas toituvad kalad enamasti zooplanktonist. Lepiskalad (särg) on segatoidulised, vaid üksikud kalad on taimtoidulised (valge amuur). Röövkalad (haug) aga võivad teisi kalu tervelt alla neelata.
Millised on kalade peamised meeleelundid?
Pea eesosas paikneb paar suhteliselt lühinägelikke silmi. Kalade hea haistmine on seotud silmade ees paikneva haistmiselundiga, mis on ühendatud ninasõõrmetega. Kuulmiselund, sisekõrv, paikneb koljus ning väliselt seda kaladel näha ei ole. Maitseretseptorid võivad lisaks suule paikneda ka kehapinnal, eriti poisetel, peas ja uimedel. Vee võnkumisi tajuvad kalad küljejoonega. Mõned kalad tajuvad ka elektrivälja või maa magnetvälja.
Kuidas kalad sigivad ja arenevad?
Kalad on lahksugulised ja enamasti kehavälise viljastumisega: emaskalade munasarjades valmivad munarakud (marjaterad) ning isakalade seemnesarjades seemnerakud (niisk). Kudemise ajal väljutatakse muna- ja seemnerakud vette, kus need kohtuvad. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed, kes pärast moonet muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks. Areng maimudest suguküpsete kaladeni kulgeb erinevatel liikidel erineva kiirusega. Kaladel on kindlalt välja kujunenud kudeajad, et tagada järglastele võimalikult soodsad kasvutingimused. Siirdekalad rändavad koelmutele merest magevette (lõhe) või mageveest merre (angerjas).