Välisilmelt meenutab rääbis räime, sabavarrel on lõheliste seltsi tunnusena väike rasvauim. Kala on sale ja liikuv, ta ülapool on sinirohekas või hallikas, küljed ja kõht hõbedased. Esineb väikekasvulisi rääbiseid ning suuremakasvulisi, milliseid on ka meile sisse toodud. Meie rääbistest on kõige suuremad Saadjärves elutsevad, väiksemad aga Võrtsjärve rääbised. Peale nende kahe järve võib Eestis seda kala leida veel Peipsis ja Ülemiste järves ning Soome lahe idaosas, kust siirdub kudema Neeva jõkke. Mujal maailmas on ta levinud nii suurtes kui väikestes järvedes Läänemere, Valge- ja Barentsi mere vesikondades, ka mõnedes Volga ülemjooksu järvedes, samuti Briti saarel. Rääbis ongi tüüpiline järvekala, kuid elab ka riimvees.
Toitub peamiselt zooplanktonist, kust valib endale meelepäraseid suuremaid organisme. Toidu puudusel sööb meelsasti ka putukaid.
Kudemine, mis algab tavaliselt veetemperatuuril alla
2...3 kraadi, kestab novembri keskelt detsembri lõpuni, sageli ka
jaanuari lõpuni. Kala võib kudeda ka jää all. Kergelt kleepuv mari
koetakse kõvale liivasele-kruusasele-kivisele põhjale, kust 7...8 mm
pikkused eelvastsed kooruvad tavaliselt aprillis. Nad on algusest
peale väga liikuvad, ei karda valgust ega hakka põhjas konutama, vaid
hoiduvad esmalt pinnakihtidesse. Pikka jõudeelu ei saagi nad endale
lubada, kuna toitu rebukotis jätkub vaid mõneks päevaks. Juba
eelvastsest saadik armastavad nad hoiduda parvedesse, mis koosnevad
enam-vähem ühesuurustest isenditest.
Rääbis on väga väärtuslik masskala nii turul kui ka veekogudes zooplanktoni ärakasutajana. Kala arvukust soodustab püsiv talvine jääkate, mis on vajalik marja edukaks arenguks. Arvukust vähendada võib aga madal veetase sügisel ja talvel ning tindi (kes on peamine toidukonkurent) ning koha (kes on peamine vaenlane) suur arvukus.
Rääbisevarude kaitseks on määratud alammõõt ja püügikeeluajad.