Põldlõoke

You need Plug-In support

Põldlõokese hääl

 

Põldlõoke

Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Välimuse järgi teatakse seda lindu üldiselt väga vähe, kindlasti aga on kõik kuulnud suvel põldlõokese lõõritamist. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid on see-eest väga meloodiline. Ta kombineerib oma käsutuses olevat noodivaru mitmeti, laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda ja näha lennul, kui ta tõuseb ringidena aina kõrgemale ja kõrgemale (kuni 400 meetrit), et sellest kõrgusest siis alla maapinna poole laskuma hakata. Laulmisperiood kestab linnu saabumisest varakevadel tavaliselt juuli keskpaigani (või isegi kuu lõpuni). Laulul on oluline osa ka põldlõokese elu seadmisel.

Varakevadel esimesena saabuv isalind hõivab meelepärase territooriumi, mille asukoht ja piirid markeeritakse selle kohal lauluga lennates. Pesapaikadena eelistavad nad kõiki lagemaastiku elupaikasid – niitusid, metsavälusid, põlde jne.

Emalind ehitab tavaliselt pesa, kuhu ta muneb 3...5 määrdunudvalget või kollakat muna, milledest haub ise 14 päevaga välja pojad. Viimased püsivad pesas tavaliselt 10 päeva, siis jooksevad ringi pesa ümbruses, et vähimagi ohu korral end liikumatult rohu sisse peita. Nädala jooksul pärast pesast lahkumist toidavad neid vanemad, siis on pojad juba isesesvunud ning vanemad alustavad pesitsemist teist korda. Noored linnud kogunevad salkadesse ning hulguvad ringi kuni äralennuni.

Oma elupaikadest rändavad ära vaid põhjapoolsemate alade linnud, talvitudes Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas. Üldse on lind levinud kogu palearktikas, välja arvatud tundras ja mõnedel kõrbealadel, samuti Põhja-Aafrikas. Inimene on ta viinud ka Põhja-Ameerikasse ja Uus-Meremaale.

Põldlõoke toitub maapinnal, otsides toitu taimedelt nii kõrgelt kui nokk ulatub. Kevadel ja suve esimesel poolel moodustab nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi ja korjab vaid maha pudenenuid ning on seega põllul elutsevatele pisinärilistele tõsiseks toidukonkurendiks.

Ei ole looduskaitse all.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri