Piilpart

Piilpart on Eesti väikseim ujupart, olles enam-vähem haki suurune. Lisaks väiksele kasvule iseloomustavad tema kehakuju kitsad ja teravaotsalised tiivad ning lühike kael. Kõigil piilpartidel on tiivapealse keskel lühike lai valge vööt ja läikivroheline tiivaküüdus. Muus osas on, nagu partidel tavaliselt, piilpartide isas- ja emaslinnud väga erineva välimusega. Kui emaslind on peamiselt pruunikirju, siis hundrüüs isaslind on palju kirjum. Üldiselt on tema sulestik hall ja peenelt viirutatud, kuid pea on roostepruun ja külgedelt roheline, kitsa kollase servaga. Sabaalune on aga küljelt erekollane ja musta servaga.

Piilpardid on levinud Euroopas ja põhjapoolsemas Aasias. Eestis elutsevad nad peamiselt madalate kinnikasvavate siseveekogude lähedal, sageli ka laugaste ja rabajärvede juures. Mereäärsetel aladel pesitsevad nad harva, kuid pesitsusvälisel ajal, sh (läbi)rändel võib neid rohkelt ka mererannikul kohata. Toiduks on neile õrnemad veetaimed, aga ka marjad, taimeseemned ja selgrootud loomad.

Kuigi Lõuna-Euroopas on kohati tegu paigalinnuga, siis meile jäävad talvituma vaid üksikud piilpardid (hinnanguliselt 20-100 isendit). Kevadel saabuvad nad meile aprilli keskel, samas aktiivne läbiränne toimub kuni mai keskpaigani. Sügisrändeks kogunemine algab juba augustis, viimased lahkuvad tavaliselt oktoobri alguses. Talvitusalad asuvad Vahemeremaades - Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrika rannikul, aga ka Ida- ja Kesk-Aafrikas.

Eestis pesitseb hinnanguliselt 1500-2500 haudepaari piilparte. Pesa ehitatakse veekogu lähedale maapinnale rohu sisse, tarnade või põõsaste varju. Pesamaterjalina kasutab part kuivanud taimi ja udusulgi. Mai lõpus muneb emaslind 7-10 kreemikasvalget muna, kust kooruvad pojad juuni teises pooles. Peaaegu kohe pärast koorumist on nad võimelised suurepäraselt ujuma ja sukelduma, aga ka maapinnal jooksma. Suuremaks kasvades kaotavad piilpardid sukeldumisvõime, kuuludes ujupartide sekka. Alates augusti keskpaigast pojad lennuvõimestuvad.

Piilpart ei kuulu Eestis looduskaitse alla ja arvukus on olnud enam-vähem stabiilne. Peamiseks ohuks neile loetakse veekogude saastumist. Tänu oma elupaigale on piilpardil küllalt palju vaenlasi, peamiselt kulliliste ja väikekiskjate näol. Piilpart on ka jahilind, keda ohustab salaküttimine ja pliihaavlite kasutamine. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis.