Ohakalind

 

Ohakalind

Ohakalind on üks kõige ilusamaid ja kirjumaid laululinde. "Nägu" on tal punane, põsed ja kõhualune valged. Selg aga pruunikas ning lagipea, kukal, tiivad ja saba must.

Peaaegu alati võib ohakalindu kohtata väikeste salkadena. Ka pesitsusajal liitub ta vahel lähimate naabritega, et üheskoos toitu otsida. Seda teeb ta sageli avamaastikul: teeservadel, umbrohtunud prügiväljadel ja mujal kus leidub takjaid, ohakaid ja teisi korvõielisi. Mõnikord toitub ta ka kase või lepa otsas, kus ronib osavasti isegi peenemail okstel ja vahel ripub nendel, selg allapoole, otsides urbadest seemneid.

Ohakalinnu laul on kiiretempoline, mis sisaldab rohkesti kutsehüüde vaheldumisi vidistavate, klõbistavate ja ka mõningate vileliste häälitsustega. Tavaliselt laulab ohakalind puuladvas, vahel ka lennul.

Valdavalt lehtpuulembese liigina asustab ohakalind vanu parke, aedu, puisniite ja valgusrikkaid kultuurmetsi. Pesa võivad ohakalinnud ehitada nii okas- kui ka lehtpuule. Varakevadel eelistatakse okaspuid, mis sel ajal pakuvad paremat varju kui raagus lehtpuud. Pesa kujutab endast tihedasti põimitud paksuseinalist poolkera, mis koosneb peamiselt peentest raagudest, rohukõrtest ja samblikest. Pesa välispind on tihedasti kaetud ämblikuvõrguga, mis teeb pesa helehalliks. Pesa ehitab emaslind isaslinnu saatel, kes valvab territooriumi ja ohu korral oma kaaslast hoiatab. Munad on valkjad, kirjatud pruunikate laikude, tähnide ja kriipsukestega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes kahenädalastena. Esimestel päevadel soojendab emaslind poegi pidevalt ega taha sel ajal pesast lahkuda. On esinenud juhtumeid, kus emaslind istus visalt edasi tühjal pesal sel ajal kui linnu-uurijad tema poegi mõõtsid ja kaalusid. Mõnikord põgeneb aga emaslind ohu korral poegadega pesalt vigast teeseldes.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri