Aul

 

Aul

Aul on tuttvardist väiksem. Isalindu iseloomustab pikk ahenev saba ( keskmised tüürsuled on pikenenud), valge pea ja kael, pruun laikkaela küljel, pruun rind ja tume-pruun rõngas üle rindkere. Alapool on valge nagu noortel ja emalinnulgi, ent viimastel on põhivärvus enamasti tumepruun. Nokk on must, keskelt ruuge. Aul kaalub keskmiselt 600 grammi.

Aul on nagu hahkki levinud Euraasia põhjapoolel. Eestis on aul läbirändaja, kes siin kunagi ei pesitse.

Auli tegutsemispaigaks on avameri. Rändel ilmub ta ka järvedele ja jõgedele, teinekord ka rabalaugastele. Toitub merepõhja selgrootutest, eriti limustest, kellede kättesaamiseks võib mitme meetri sügavusele sukelduda. Aul võib vee all päris palju liikuda, mistõttu neid satub tihti kalurite mõrdadesse ja põhjaõngedesse. Kuna aul on avamerelind, siis on ta ka väga sõltuv oma sulestikust. Laevateedel ja sadamates hukkub suur osa aule (sageli kümneid tuhandeid), kuna nende sulestik imbub laevaõlidega läbi ja linnud ei ole enam võimelised ujuma.

Et aul on läbirändavatest partlastest meil kõige arvukam, võiks temale ka enam jahti pidada (praegusel ajal kütitakse neist igal aastal umbes sadakond). Merejaht aulile oleks vägagi tulemuslik ja pakuks jahimeestele ka suurt jahimõnu. Liigi varude säilitamise seisukohalt ei tule jahindus kõne alla, peamiseks asjaoluks on ikkagi nn. õlikatku ärahoidmine.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri