Künnivares
Künnivares on umbes hallvarese suurune, kuid üleni musta sulestikuga, mis helgib valguse käes punakaslillalt. Vanalindude nokatüvikut ümbritseb hallikasvalge paljas nahariba. Künnivaresed on rangelt seotud kultuurmaastikega, pesitsedes kolooniatena põldudevahelistes puistutes, parkides ja kalmistutel. Tihti võib teda kohata ka linnades ja asulates.
Kevadel saabub künnivares vara - esimeste lumevabade laikude ilmudes ja vahel varemgi, alates veebruarist. Pärast saabumist ei hakka nad kohe pesitsema, vaid hulguvad veel mõnda aega ringi. Pesa ehitab künnivares igasuguste puude otsa, enamasti küllaltki kõrgele ja sageli päris ladvatipu lähedale. Tihedasti asustatud haudeterritooriumil võib ühe puu võras olla 20 pesa, vahel rohkemgi. Pesamaterjalina kasutavad linnud kuivi raage, sageli aga ka otse puudelt murtud tooreid oksi. Pesa vooderdatakse kuiva rohukuluga. Pesa kasutavad künnivaresed mitu aastat järjest ja seda parandatakse igal kevadel.
Pesas olevad 4-5 muna on rohelise
tausta ja pruunide laikudega. Pruune laike on rohkem muna jämedamas
otsas. Mune haub emaslind üksi ja ta alustab haudumist juba peale
esimese muna munemist. Künnivarese pojad kooruvad paljastena ja peavad
enne pesast lahkumist veel kuu aega kasvama ning isaslind aitab neid
toita. Ka pärast poegade lennuvõimestumist toidavad vanalinnud neid
veel mõnda aega.
Pärast pesitsuse lõppu koonduvad
künnivaresed suurtesse parvedesse, sageli koos hakkidega, et
toiduotsingutel mööda põlde ja niite ringi uidata. Künnivares toitub
mitmesugustest putukatest ja nende vastsetest, hiirelaadsetest
närilistest ning tera- ja juurviljast. Alates septembri lõpust kuni
novembri teise pooleni asutakse lõunapoolsesse Euroopasse talvituma.
Siiski jääb teatud hulk isendeid talvituma ka Eestisse.