Siniraag

Siniraag on Eesti üks eksootilisemaid linde, sest tema värvus on sinirohekas, ehkki kohati esineb ka pruune toone. Tema nokk ja tiivad on tugevad nagu vareste. Kuna ta ka suuruselt hakki meenutab, on talle mitmeid tema võõramaisusele viitavaid nimesid pandud: Saksamaa vares, Saksamaa harakas, Saksamaa pasknäär, Austria vares, Jaapani vares jne. Tema arvukus Eestis hakkas suurenema alles XIX sajandi algul, kuid viimastel aastakümnetel on see taas mitu korda vähenenud. Arvukuse languse on ilmselt põhjustanud eelkõige inimese tegevus: õõnsate pesapuude vähenemine ja põllumajandusmürgid. Nii on siniraag võetud looduskaitse alla.

Linnu levila hõlmab vaid Euroopa ja Aasia, aga talvitama lendab siniraag Aafrikasse. Esmalt lahkuvad pesitsusalalt vanalinnud, siis noored, see toimub augustist oktoobrini, peamiselt aga septembris. Kevadel saabuvad nad harilikult mai keskel.

Pesitseda meeldib tal metsatukkadega vahelduval avamaastikul või suuremate metsade servades. Sageli võime teda näha ka telefonitraatidel istumas.

Nagu juba jutust välja võis lugeda, pesitseb ta peamiselt puuõõntes. Tegelikult ajab ta läbi ka kõikvõimalike teiste pragudega, mõnikord võib valmistada kaljuseina ka pika uru. Pesa vooderdis võib tal olla või ka puududa. Oma 4...6 muna haub siniraag kaks ja pool nädalat ning vähem kui kuu peale koorumist võivad pojad pesast lahkuda.

Toitub siniraag enamasti maapinnal elavatest väikestest loomadest: põhiliselt putukatest, aga harvem ka sisalikest, närilistest, konnadest ja isegi väikestest lindudest. Suve lõpul võib maiustada ka puuviljadega.

Rahvajuttudes on peaaegu kõik linnud midagi ennustanud, nii ka siniraag: oma "vihmakassi" meenutava häälega saab ka tema järgi vihma tulekut ära arvata. Kuulub looduskaitse alla.