Kühmnokk-luik

 

Kühmnokk-luik

Kühmnokk-luige kõige iseloomulikumaks tunnuseks on ülanokal laubani ulatuv must kühm. See suur lind (kaalub kuni 12 kilo) on üleni valge, ainult kühm, alanokk ja jalad on mustad. Ülanokk on helepunane. Ujudes hoiab kaele rõngasjalt kõverana, nokk allapoole suunatud. Oma tiibu tavatseb ta sageli kilbina selja kohale kergitada. Kühmnokk-luik on väga vaikne lind.

Luik pesitseb Põhja-, Lääne-, Kaspia- ja Musta mere äärsetel aladel. Viimase paarikümne aastaga on tema levik märgatavalt suurenenud. Oma mõju on selles ka inimesel - kühmnokk-luike peetakse tema dekoratiivsuse tõttu tiikidel sageli ilulinnuna ja üpris sageli on taoline elupaik neid sinna ka pesitsema meelitanud. Eestis on ta levinud eelkõige Lääne-Eesti saarte ja Põhja-Eesti ranniku ümbruses. 

Esimesed kühmnokk-luiged saabuvad meile juba vaba vee laikude tekkimise ajal, viimased lahkuvad veekogude täieliku kinnikülmumise ajal. Ega asjata ei öelda, et luiged lähvad, lumi taga. Soodsatel talvedel (kui jääolud ja muud faktorid võimaldavad veel toituda) talvitab neist meil üsna paljud.

Kühmnokk-luik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse. Pojad lennuvõimestuvad septembri algul. 

Looduslikke vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Kühmnokk-luige nokk on hirmus relv, millega ta võib lüüa sügavaid haavu. Ründel kasutab ta ka oma tiibu, mille nukkidega antud hoobid on võrreldavad täiskasvanud inimese rusikalöökidega. Vihane kühmnokk-luik võib ka inimesele eluohtlik olla: kui teda ärritada, ründab ta meelsasti. Inimene ohustab kühmnokk-luike eelkõige veekogude saastamisega. Kühmnokk-luik ei ole looduskaitse all. 

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri