Kühmnokk-luik

Kühmnokk-luik on Eesti kõige suurem lind, kaaludes 9-13 kilo, ning nende tiibade siruulatus võib ulatuda 240 sentimeetrini. Kõige iseloomulikumaks tunnuseks on ülanokal laubani ulatuv must kühm. Muidu on lind üleni valge, lisaks kühmule on mustad veel alanokk ja jalad. Ülanokk on aga helepunane. Ujudes hoiab ta kaela päris sirgena või S-kujuliselt kõverdatuna. Oma tiibu tavatseb ta sageli kilbina selja kohale kergitada. Sugupooled on väga sarnased, kuid isaslinnu tunneb lähedalt siiski ära veidi suurema nokakühmu järgi.

Viimaste kümnendite jooksul on kühmnokk-luikede levila ja arvukus märkimisväärselt kasvanud. Nad pesitsevad Euroopas, Põhja-, Lääne-, Kaspia ja Musta mere äärsetel aladel. Omaette levilakilde leidub ka kaugemal Aasias. Luiki peetakse sageli ilulinnuna pargitiikidel, sh väljaspool Euroopat. Seetõttu on näiteks Põhja-Ameerikas tekkinud naturaliseerunud kühmnokk-luige populatsioonid USA idarannikul ja Suure Järvistu ääres. Eestis on tegu siiski looduslikult siia levinud liigiga, mis sest, et võrdlemisi hiljuti. Siin on ta levinud eelkõige Lääne-Eesti saartel ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikul.

Suures osas oma levilast on kühmnokk-luiged paigalinnud, põhjapoolsed asurkonnad aga rändavad pehmema kliimaga alade poole, sest vajavad talvel toitumiseks lahtist vett. Esimesed kühmnokk-luiged saabuvad meile juba vaba vee laikude tekkimise ajal, viimased lahkuvad veekogude täieliku kinnikülmumise ajal - "luiged lähvad, lumi taga". Järjest enam aga juhtub, et soodsatel talvedel (kui jääolud ja muud faktorid võimaldavad veel toituda) talvituvad luiged meie rannikuvetes.

Kühmnokk-luik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4-8 suurt rohekashalli muna, mida suurema osa ajast haub emaslind, kuid isane peab truult läheduses valvet. Pojad kooruvad 36-38 päeva pärast, juuni alguses. Koorunud pojad on alguses kohevas hallis udusulestikus - pesahülgajatena on nad valmis praktiliselt kohe vanematele madalasse vette järgnema, et seal ema-isa abiga toitu otsida. Luiged toituvad veetaimedest, kuid sekka satub ka putukaid ja molluskeid.

Looduskaitse all kühmnokk-luik ei ole ning nende arvukus on tõusuteel nii Eestis kui ülejäänud Euroopas. Siiski võib neile ohtu kujutada veekogude reostus, samuti linnugripi puhangud. Looduslikud vaenlased kühmnokk-luigel tema suure kasvu tõttu puuduvad.