Valgeselg-kirjurähn

 

Valgeselg-kirjurähn

Valgeselg-kirjurähn on meil haruldane pesitseja ja viimaste aastakümnetega on ta arvukus veelgi vähenenud. Nagu nimestki järeldada võib, on tema selg erinevalt teistest kirjudest rähnidest valge. Tiivad on valgeselg-kirjurähnil musta-valgevöödilised, sabaalune aga roosakaspunane. Isaslindu ehivad ka punased suled pealael kui emaslinnu pea on üleni must.

Selle linnu levila hõlmab Euraasia leht- ja segametsavööndi, mööda Siberi suurte jõgede orge levib ta aga ka taigavööndisse. Eestis kohtab valgeselg-kirjurähni vaid üksikutes kindlates paikades. Elupaigana eelistab ta niiskeid segametsi, salu-lehtmetsi, elab ka puisniitudel ja linnade suuremates parkides. Rohkem meeldivad talle metsad, mis koosnevad vanemaealistest puudest. Kõige sagedamini võime aga kohata teda ikkagi kasepuude läheduses.

Valgeselg-kirjurähn askeldab suur-kirjurähnist rohkem maapinnal, tihti mahalangenud puutüvedel. Põhitoiduse annavad talle mitmesugused putukad: mardikate valmikud ja tõugud, liblikaröövikud jms. Valgeselg-kirjurähnil ei ole sepikodasid nagu suur-kirjurähnil, okaspuuseemneist tema ei toitu. Nii on temal talve tulekul palju raskem vajalikku toitu kätte saada. Seetõttu ei püsi ta külmal aastaajal oma kindlal territooriumil, vaid hulgub toitu otsides ringi. Samuti on märgatud, et talvel saabub meile külalisi põhjapoolsetelt aladelt.

Pesitsema hakkab valgeselg-kirjurähn alles hiliskevadel - mai teisel poolel. Oma pesaõõnsuse raiub ta enamasti pehkinud lehtpuudesse. Selle vooderdamata põhjale muneb emaslind 4...5 muna. Koorunud pojad saavad lennuvõimelisteks juulikuu alguses.

Valgeselg-kirjurähn on oma harulduse tõttu võetud ka looduskaitse alla.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri