| Liiginimi eesti
keeles |
Merisk |
| Liiginimi ladina
keeles |
Haematopus
ostralegus |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Meriharakas,
merekiitsakas, paskharakas, merik, Mere-Liisu, Mere-Mikk,
merenäkk, plitt, likelind, terlits, piipulind |
| Suurus |
Kehapikkus 39-44 cm
(sh nokk 6,5-9 cm), tiibade siruulatus 72-83 cm. Kaal 380-520 g.
|
| Levik |
Pesitseb Põhja-Euroopas, Kesk-Euraasias
ja Korea rannikul. Talvitub Põhja- Aafrikas, Lõuna- Euroopas ja
India ookeani ääres. Eesti rannikul ja Lääne- Eesti saartel tavaline
haudelind. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 2000-3000 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Alati seotud veega. Veelähedased klibu-
või liivarannikud, kariloomade poolt kõvaks tambitud madalmurused
rannaniidud. |
| Ränne |
Rändlind. Saabumine
kevadel märtsis-aprillis, läbiränne kestab mai lõpuni. Sügisränne
algab juuli lõpus, viimased meriskid lahkuvad septembri alguses.
|
| Toitumine |
Toitub peamiselt selgrootutest loomadest,
keda rannalt või madalast veest oma pika nokaga korjab. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesitsuspaigal toimub esmalt pulmamäng.
Pesa ehitab merisk klibule. Pesa põhi vooderdatakse ühtlase
suurusega väikeste kivikestega. Emaslind muneb mai alguses 3-4
karedakoorelist hallikaskollast hallide laikude ja mustade tähnide
või kriipsukestega kirjatud muna. Paar hoidub ühte, hauvad ja
poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad juunis ja
lennuvõimestuvad juuli lõpuks. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu looduskaitse
alla. Ülemaailmselt on tegu ohulähedase ja Euroopas isegi ohualti
liigiga, kelle arvukus on suures languses. Meriski looduslikud
vaenlased on kajakad, varesed ja väikekiskjad. Inimteguritest
ohustavad enim mereandide ülepüük, elupaikade kadu nii pesitsus-
kui talvitusaladel, veereostus, häiringud ja kliima soojenemine.
|