Meriski

Liiginimi eesti keeles Meriski
Liiginimi ladina keeles Haematopus ostralegus L.
Rahvapäraseid nimesid Meriharakas, merekiitsakas, paskharakas, merik, mere-Liisu, mere-Mikk, merenäkk, plitt, likelind, terlits, piipulind
Kehamõõtmed Harakasuurune, tiiva pikkus 24...26 cm.
Kehamass 470...560 grammi.
Levik Meriski on levinud katkelisel areaalil peaaegu kõikjal. Enamalt jaolt asustab mererannikuid.
Arvukus Eestis tavaline keskmise arvukusega haudelind. Tihedam on arvukus Lääne-Eesti saartel, põhjarannikul ja lõuna pool Pärnut. Pesitsevate paaride arvu hinnatakse 3...4 tuhandele.
Elupaik ja -viis Elupaigaks on meriskil rannaklibu või liivarannik.
Ränne Meriski saabub meile kevadel aprilli alguses, läbiränne kestab kuni mai lõpuni. Sügisränne algab juuli lõpul ja viimased meriskid lahkuvad meilt septembri alguses.
Toitumine Meriski põhiliseks toiduobjektiks on selgrootud loomad. Meriski jahib neid madalas vees või siis nopib neid adruvallidest.
Pesitsemine Pesa ehitab klibule, vooderdab selle nagu tüllgi ühesuuruste väikeste kivikestega. Meriski pesas on täiskurn tavaliselt maikuu alguses ja siis on seal 3...4 karedakoorelist hallikaskollast hallide laikude ja mustade tähnidega muna. Kui esimene kurn peaks hävima, esineb meriskil ka järelkurni, kuid need on siis tunduvalt väiksemad, sisaldades 1...2 keskmisest väiksemat muna.
Areng Vanalinnud hooldavad oma järglasi võrdselt. Meriski pojad kooruvad juunis ja lennuvõimestuvad juulis.
Koht ökosüsteemis Meriski põhilisteks looduslikeks vaenlasteks on kajakad ja röövlinnud. Inimese suhtes on ta väga ettevaatlik. Ei kuulu jahitavate lindude hulka.
Ohustatus ja kaitse Ei kuulu looduskaitse alla.

 

Loe lühiteksti ja vaata pilti!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik
2. Otsi liiginime järgi:
3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri