Merisk

 

Meriski

Meriski on varesesuurune kontrastse sulestikuga rannikulind. Meriski pea, kael ja keha ülapool on mustad, ülejäänud keha aga valge. Suhteliselt pikk nokk on kinaverpunane, jalad punakaspruunid. Puhkesulestikus on linnul valkjas kurgualune, muidu aga suuremat vahet hundsulestiku ja puhkesulestikuga lindude vahel ei ole. Meriski kaalub keskmiselt pool kilo.

Liik on levinud peaaegu kõikjal, suuremalt jaolt asustab mererannikuid, ainult mõningates Venemaa paikades pesitseb ka siseveekogudel. Eestis on meriski tavaline keskmise arvukusega haudelind, keda sisemaal kusagil ei leia. Meil on meriski levinud rannikul ja Lääne-Eesti saartel.

Meriski elupaigaks on veelähedane klibu- või liivarannik või siis kariloomade poolt kõvaks tambitud madalmurune rannik. Igal juhul aga on meriski elupaik veega seotud. Lindude suuruse kohta on neil küllaltki suur pesitsusterritoorium. Pesitsuspaigal toimub ka meriskite mäng. See algab maas, kusjuures isalind oma pead kahele poole vangutab ja sellele taustaks ka heledalt kisab. Seejärel hüpatakse õhku ja lennatakse koos paarilisega või üksinda pesapaiga poole.

Pesa ehitab meriski klibule. Pesa põhi vooderdatakse ühtlase suurusega väikeste kivikestega. Pesas on mai alguses 3, harva 4 karedakoorelist hallikaskollast hallide laikude ja mustade tähnide või kriipsukestega kirjatud muna. Paar hoidub ühte, hauvad ja poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Pojad lennuvõimestuvad juuni lõpuks.

Meriski toitub selgrootutest loomadest, keda ta rannalt või madalast veest oma pika nokaga korjab. Inimese suhtes on meriski väga ettevaatlik, teda lähedalt vaadelda on küllaltki raske.

Meriski ei kuulu looduskaitse alla.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri