Kalakajakas

You need Plug-In support

Kalakajaka hääl

 

Kalakajakas

Kalakajakas on Eesti mererannikte üks arvukamaid kajakaid. Ära tunneme ta sinihalli mantli ja mustade valgeotsaliste tiibade järgi, nokk ja jalad on kalakajakal kollased. Temaga väga sarnasest hõbekajakast on ta peaaegu kaks korda väiksem, andes välja ühe parasjagu suure varese mõõdud.

Sageli tegutseb ta agaralt sadamates ja kui mõni laev välja sõidab, siis lendab kindlasti ka osa linde sellega kaasa. Alatiste laevasaatjatena on kalakajakaid peetud peamisteks tormiennustajateks meremeestele.

Ehkki kalakajakas on peamiselt rannikute lind, pesitseb ta viimasel ajal üha sagedamini sisevetel: suurematel järvedel ja rabalaugastel. Harilikult asub hulka pesasid koloonias koos, aga mõni paar võib ka üksi kuskil varjulises kohas pojad üles kasvatada. Kevadel saabuvad kalakajakad märtsi teisel poolel ning hõivavad koheselt territooriumi, mida kaitsevad agressiivselt teiste eest. Seoses sellise salgalise eluviisiga on neil välja kujunenud oma suhtluskeel. Selleks on väga palju erinevaid poose ja häälitsusi: ähvardus, hirm, nokkimine, näugumine, alistumine, toidumangumine, häiresignaalid ja veel paljud. Loomulikult on omad huvitavad rituaalid seoses paaritumisega. Paarid püsivad kalakajakal kuni ühe poole hukkumiseni, aga elada võivad nad kuni 32...33 aastat vanaks. Kalakajakate keskmiseks elueakas on siiski saadud vaid kaks kuud, sest väga palju poegi ja ka mune hukkub mitmesugustel põhjustel esimestel elukuudel, peamised pesarüüstajad on suuremad kajakaliigid ja kährikud.

Pesa ehitatakse kõrgemale kohale, maikuu alguses munetakse harilikult kolm muna, kurna hautakse kaua: 25...26 päeva. Koorunud pojad lahkuvad pesast juba 3...5 päeva möödudes ja hakkavad usinasti ema-isa silma all mööda oma territooriumi ringi jooksma. Oma maa-alale on pesakond truu veel mõnda aega ka peale noorte lennuvõimestumist, mis on umbes ühekuuselt. Koorunud poegadest jääb väljalennuni ellu alla poolte, täiesti võimetult peavad kalakajakavanemad pealt vaatama, kuidas tuleb suur merikajakas ja maiustab tema munade või poegadega kuni kõht täis saab.

Kalakajaka enda toiduks on kalad, raiped, konnad, ussikesed, hiired, aga ka kahjurputukad, kelle hävitamisega toob inimestele kasu. Kõige paremini ei vaata aga inimesed sellele, et nad söövad ka marju, idanevaid teri ja naaberlinnupaaride mune. Kui kalakajakad on otsustanud talveks Eestist lahkuda, mida sugugi mitte kõik neist ei tee, siis rändavad nad väikeste salkadena novembri lõpul või detsembri alguses. Talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett.

Looduskaitse alla ei kuulu.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri