 |
|
|
Ööbiku laul
Ööbik
Ööbik on varblasest veidi suurem hallikaspruun ja kõhupoolel helehall rästaslane. Tema sabal ja päranipualal on punakaspruun varjund, pugualal ja rinnal hall viirutus. Lisaks tagasihoidlikule välimusele on ööbik ka eluviisilt väga varjatud. Ta hoidub tihedasse põõsastikku maapinna lähedale, otsides alumistelt okstelt ja lehtedelt ning ka lehekõdust omale toiduks mardikaid, sipelgaid ja ämblikke.
Vastukaaluks tagasihoidlikule
välimusele on ööbiku laul väga kaunis ja mitmekesine ning lisaks
sellele väga vali. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud
toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Hiliskevadel ja suve algul
võib ööbik laulda hilistest õhtutundidest varaste hommikutundideni,
tervele ööle lisaks vahel ka päevasel ajal.
Kuigi ööbikute laul on rahvusvaheliselt
kuulus, tuleb tähele panna, et meil elav ööbikuliik esineb vaid
Ida-Euroopas ja Lääne-Aasias - mujal Euroopas elutseb lõuna-ööbik, kes
Eesti aladele ei satu. Meie ööbik on rändlind, kes talve veedab
Lõuna-Aafrika savannides. Juba augustis-septembris asuvad nad
sügisrändele, kevadel naasevad aga alles mais, kusjuures isaslinnud
jõuavad emastest veidi varem.
Ööbikud elutsevad jõeluhtade põõsastikes, varjulistes lehtpuuvõsades, hõredates metsades, puisniitudel ja suurtes parkides ning kalmistutel. Pesa ehitatakse maapinnale puujuurte vahele või maapinna lähedale tihedalt läbipõimunud põõsaharudesse. See on valmistatud kuivanud puulehtedest, kõrtest, samblast, taimejuurtest, taimevillast ja karvadest. Emaslind muneb sinna 4-5 pruunikat-rohekat tumedate laikudega muna, mida haub 13-14 päeva. Pojad kooruvad juuli alguses ja lahkuvad pesast 10-11 päeva vanuselt, kuigi alguses nad veel lennata ei oska. Umbes 16 päeva vanuselt omandavad nad ka lennuoskuse.
Looduskaitse all ööbik ei ole, kuid mõningase arvukuse languse tõttu on ta Eesti punase nimestiku järgi ohulähedane liik. Suuremas mastaabis on nad siiski soodsas seisundis. Looduslikeks vaenlasteks on väikekiskjad, samuti hulkuvad kassid ja koerad.