Veetallaja

Veetallaja on keskmise rästa suurune meie aladel vägagi haruldane haudelind. Veetallaja vanalindude sulestikus esineb eelkõige hundsulestikus tunduv suguline dimorfism – isaslinnud erinevad emaslindudest oma välimuse poolest märgatavalt. Emalinnu keha ülapool on tumepruun, seljal on kollased laigud, tiiva keskosas on tal lai vööt. Pea on hundsulestikus emalinnul tumepruun, kurgualune valge. Ümber kaela kulgeb lai roostepunane vööt. Puguala ja keha küljed on emalinnul hallikaspruunid, muu keha alapool aga on valge. Tüürsuled on linnul tumepruunid. Hundsulestikus isalinnul on see roostepunane vööt tunduvalt nõrgem ja see ei kulge ka ümber kogu kaela, vaid paikneb ainult selle külgedel. Nokk on linnul must, jalad mustjasrohelised. Puhkesulestikus linnul ei ole roostepunast vööti ja tema laup, ala- ja külgkael ning kogu ülejäänud keha alapool on valged.

Veetallaja eelistab elupaigana rannaniite ja põhjast mudaseid lahesoppe, millede lähedusse ta rajab rohtu tüüpilise kurvitsalise pesa - maapinnalohk, mida on kõrtega vooderdatud. Veetallaja on väga seltsinguline lind, kui võimalik, otsib alati oma liigikaaslastega kontakti. Ka pesitsusperioodil eelistab grupi olemasolu, sest sageli on vanalind pesast kaua aega eemal ja siis on alati keegi, kes tema pesa valvab. See on eriti oluline veel selle pärast, et haudub ja poegade eest hoolitseb ainult isalind. Juuni keskel on pesas neli rohekatoonilist tumepruunide koorelaikudega muna.

Pojad arenevad suhteliselt kiiresti ning juulikuu lõpupoole juba lennuvõimestuvad. Enne rändele asumist seltsivad sageli erinevate risladega.

Veetallaja toitub veeputukatest, vastsetest, ämblikest, limustest ja muudest selgrootutest loomadest, keda ta vees ujudes ning jalgadega eriliselt tallates põhjast üles ajab ning siis nokaga püüab. Sageli haarab putukaid ka veetaimedelt.

Veetallaja on Eestis väga haruldane lind, kes kuulub looduskaitse alla.