Tuttpütt

Tuttpütt on pika kere ja pika peenikese kaelaga pütlane, kes on Eestis oma sugukonna esindajatest suurim. Hundrüüs vanalinnul on peas mustad suletutid, mis erutuse korral on lidus, mängu ajal aga püsti ja kohevile aetud. Muidu valgele kaelale annab kontrasti punakaspruun "põskhabe" või krae, mida lind oskab samuti laiali ajada. Tuttpütid on vee-eluks hästi kohastunud. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendu tõustes tuleb tal esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on.

Tegu on väga laialt levinud linnuga. Eriti laial alal pesitseb tuttpütt Euroopas ja Aasias, kuid eraldiseisvad väiksemad pesitsuspopulatsioonid on olemas ka Aafrikas ja Austraalias. Eestis on tegu tavalise haudelinnuga. Meie aladel on nad valdavalt rändlinnud, kes talveks lendavad Lääne-Euroopasse, kuid soojemates elupaikades võib tuttpütt olla ka paigalind. Rändajad saabuvad Eestisse valdavalt aprillis, pärast veekogude sulamist. Lindude kevadine läbiränne kulgeb mai teise pooleni, vahel kauemgi. Sügisene läbiränne algab juba augustis ja kestab mitu kuud.

Elupaikadest asustavad tuttpütid peamiselt järvi ja lahtesid ning võivad pesitseda ka meresaarte kaldavööndis. Järvedest eelistavad nad suuremaid keskmise toitainete- ja taimestikurikkusega järvi, mis asuvad keset kultuurmaastikku. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda. Üks tingimus on tal aga veel: roostiku sees peab leiduma lahtiseid veelaike, kus oleks võimalik vaikselt kalu jahtida. Kalad ongi tema põhitoit. Vähemal määral on nende toidulaual ka kahepaikseid, putukaid, limuseid, vähilaadseid ja taimi. Poegadele tuuakse peamiselt selgrootuid veeloomi.

Tuttpütil on huvitav pulmatants: linnupaar ujub teineteisele vastu, siis tõusevad nad kõrgele vee kohale püsti, kaovad jälle vee alla, toovad teisele taimi ja muudkui tantsivad. Seda mängu saadavad erinevad häälitsused. Lõpuks ehitab paar koos pesa, mis paikneb tihtipeale pilliroo- või kaislatihnikutes. See on tavaliselt ujuvpesa ja kujutab endast lainete eest kaitstud kõdunemata taimede hunnikut. Emaslind muneb maikuus kahepäevaste vahedega 4-6 rohekaskollast muna, mida mõlemad vanemad vaheldumisi umbes 25 päeva hauvad. Pojad kooruvad juunis, kinnituvad pärast koorumist sageli ema sulestikku ning leiavad nii ka näiteks kaitset röövloomade ja -lindude eest. Kusjuures poegi kandev lind võib nii lennata kui ka sukelduda. Pojad iseseisvuvad alles kahe ja poole kuu pärast.

Looduskaitse all tuttpütt Eestis ei ole. Liik on soodsas seisundis nii meie kui ka globaalsete hinnangute järgi, kuid Euroopas on täheldatud osade asurkondade arvukuse langust. Ohustab otsene häirimine ja pesapaikade kahjustamine inimese poolt.