| Liiginimi eesti
keeles |
Vaenukägu |
| Liiginimi ladina
keeles |
Upupa epops |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Toonetutt, pasknära,
paskraag, paskrääk, pasatraat, pähkliõhk, sitane rästas,
paskrästas, karjalind, tututaja, laanekukutaja, uputaja kägu,
surmakägu, toonikägu, vainukägu. Osad nimed on ühised hallrästaga.
|
| Suurus |
Kehapikkus 25-29 cm (sh nokk 4-5 cm),
tiibade siruulatus 44-48 cm, kaal 70-85 grammi. |
| Levik |
Laialt levinud Euraasias ja Aafrikas.
Euroopas pesitsevad linnud talvituvad Aafrikas, vähesel määral
Lõuna-Euroopas. Euroopa levila on 19. sajandi jooksul kahanenud
lõuna suunas ja liik on regulaarse pesitsejana kadunud Rootsist,
Taanist, Hollandist, Belgiast. Eestis haruldane haudelind. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 5-20 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Kuivadel karjamaadel,
harvem raiesmikel või jõeorgude kuivadel niitudel. Kõnnib kiirel
sammul maapinnal, võib ka puutüvedel ronida. Lennul meenutab suurt
kirevat liblikat, vehib tihedalt laiade tiibadega. On üpris
arglik, juba õhus lendav pääsuke võib ta maapinnale lösakile
kohutada, tutt harali ja nokk püsti. Lõhnab halvasti. Paarid
püsivad ilmselt kogu eluaja. |
| Ränne |
Rändlind. Talvitub
vastavalt pesitsusareaalile Aafrikas või Lõuna-Aasias. Saabujaid
kohatakse aprilli keskpaigas. Sügisel nähakse rändavaid isendeid
augustist oktoobrini ja üksikud hilinejad novembris.
|
| Toitumine |
Putuktoiduline, toiduks nii vastseid kui
valmikuid. Toidu hangib sõnnikuhunnikutest ja ka pinnase
ülakihtidest. |
| Pesitsemine |
Suluspesitsejana kasutab pesakohana
puuõõnsusi, pesakaste, kiviaedu, puuhunnikuid, ehitisi, varemeid,
liivapaljandite koopaid jm õõnsaid paiku. Pesa on kasimata ja
halvasti lehkav. Emaslind muneb 5-7, harva kuni 12 muna, mida haub
17 päeva. Isaslindu lubatakse haudumises osalema alles haudumise
lõpuosas. Pojad kooruvad udusulgedega ja püsivad pesas 22-24 päeva
kuni pärissulgede tekkimiseni. Pere toitub koos veel pesa läheduses
ligi nädal aega, jättes seejärel piirkonna maha. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitstavate liikide III
kategooriasse. Ohustab intensiivpõllumajandus, mis hävitab maastiku
mitmekesisuse ja vähendab suurte putukate arvukust. Osades
piirkondades on ohuteguriks ka linnujaht. |