Kivisisalik

Kivisisalik on suhteliselt suure pea ja töntsi kehaehitusega roomaja, kelle kehapikkus on kuni 20 cm, millest poole moodustab saba. Nende muster ja värvus võib olla küllaltki varieeruv, kuid tavaliselt on nende seljapool pruunikas ning kaetud valkjate, servast tumedate piki külge kulgevate täpiridadega ja/või katkendlike pikitriipudega. Emasloomade kõht on tavaliselt valge või rohekasvalge, isasloomadel aga rohekas ja tumedate tähnidega. Pulmarüüs isased võivad aga muutuda täiesti erkroheliseks.

Kõikjal oma levila ulatuses elutseb kivisisalik kuivades ja päikesele avatud paikades. Levila põhiosas, Kesk- ja Ida-Euroopas ning Kesk-Aasia stepialadel kohatakse neid hõredates metsades, aedades, teeservades vms. Eestis on neile sobilikke elualasid suhteliselt vähe ja nad on siin oma levila põhjapiiril. Neid leidub hajusalt vaid Eesti Kagu- ja Lõuna-osas ning Põhja-Eestis. Siin asustavad nad peamiselt liivaseid ja luiteseid hõredaid nõmmemännikuid, lagedaid nõmmi või kuivemaid puisniitusid. Kunagi olid kivisisalikud Eestis küllaltki laialt levinud. Praegu on nad aga sobivate elupaikade kadumise ja killustumise tõttu jäänud äärmiselt haruldaseks ja neid peetakse siin väljasuremisohus olevaks. Sarnased probleemid on neil ka mitmel pool mujal ja kuulub kaitse alla suuremas osas Euroopast. Eestis kuuluvad nad II kaitsekategooriasse.

Kivisisalikud toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Kivisisalik ise võib olla toiduks mitmetele röövloomadele ja -lindudele. Sarnaselt paljudele teistele sisalikele suudab ta vajadusel oma saba küljest heita, et kiskja eest põgeneda.

Kivisisalik on aktiivne vaid päevasel ajal, veetes suure osa ajast end päikese käes soojendades. Vajadusel varjuvad nad hiire- või mutiurgudesse. Seal magatakse ka talveund, mis võib alata juba septembris. Kevadel virguvad kivisisalikud aprillis-mais ning alustavad peatselt sigimist. Sel ajal peavad isasloomad raevukaid võitlusi ning ürituvad paarituda võimalikult paljude emastega. Pärast viljastumist muneb emasloom oma munad mõnda päikesele avatud liivasesse paika, tavaliselt väikese lohu sisse. Munade edasine areng sõltub puhtalt suvisest ilmast - kuivadel ja kuumadel suvel on areng tuduvalt kiirem kui jahedate ja vihmaste ilmadega. Tavaliselt kooruvad pojad juulis või augustis.