Aas-karukell
(Pulsatilla pratensis)
karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur, piibutops

Aas-karukellale sobivad väga hästi nimed karukäpad ja karvalilled. Need taimed on tõepoolest üleni karvased, nii varred, lehed kui ka õied. Eriti pikkade karvadega on aga seemned. Neil on emakast järgi jäänud eriline kuni kuuesentimeetriline jätke, mis moodustab omapärase pikkade karvadega kaetud lennuaparaadi. Karukella seemnete levimist tuule abil soodustab seegi, et viljade valmimisel taime vars pikeneb. Kuna ta kasvab kuivadel madala taimestikuga nõmmedel, siis ulatuvad tema viljatutid valminult üle teiste taimede ja viljad saavad rännata küllaltki kaugele.

Kuid selline karvane taim on kahtlemata kaunis ka iluaias, kus teda vahetevahel kasvatatakse. Sagedamini näeme siiski peenral välismaiseid liike või meil looduses harva esinevat palu-karukella. Aas-karukella õied on tavaliselt longus ning juurmised lehed piklikud (sulgjagused), palu-karukellal on õied suuremad ja püstised ning juurmised lehed on ümarad (sõrmjagused). Õied on mõlemal liigil lillakasvioletsed. Kuid nagu sageli lillakatele ja sinistele õitele omane, muudavad ka karukella õied õitsemise jooksul oma värvi. Nad lähevad need hiljem hallikassiniseks. Karukellad kuuluvad tulikaliste sugukonda. Ja nagu enamikele tulikalistele omane, on ilusad õiekattelehed tegelikult tupplehed, mitte kroonlehed nagu paljudel teistel taimedel.

Maapinnalt algaval varrel on lehemännas, mis koosneb kitsastest jagunenud lehekestest. Ka pärislehed on tal olemas, kuid need ilmuvad sageli alles õitsemise ajal või veidi hiljem. Juurmised lehed algavad otse maapinnalt (juurekaelalt). Kuna nad hiljem ilmuvad, siis püsivad nad kauem rohelistena.