Aas-karukell
(Pulsatilla pratensis)
karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur, piibutops

Aas-karukellale sobivad väga hästi nimed karukäpad ja karvalilled. Need taimed on tõepoolest üleni karvased, nii varred, lehed kui ka õied. Eriti pikkade karvadega on aga seemned. Neil on emakast järgi jäänud eriline kuni kuuesentimeetriline jätke, mis moodustab omapärase pikkade karvadega kaetud lennuaparaadi. Karukella seemnete levimist tuule abil soodustab seegi, et viljade valmimisel taime vars pikeneb. Kuna ta kasvab kuivadel madala taimestikuga nõmmedel, siis ulatuvad tema viljatutid valminult üle teiste taimede ja viljad saavad rännata küllaltki kaugele.

Kuid selline karvane taim on kahtlemata kaunis ka iluaias, kus teda vahetevahel kasvatatakse. Sagedamini näeme siiski peenral välismaiseid liike või meil looduses harva esinevat palu-karukella. Aas-karukella õied on tavaliselt longus ning juurmised lehed piklikud (sulgjagused), palu-karukellal on õied suuremad ja püstised ning juurmised lehed on ümarad (sõrmjagused). Õied on mõlemal liigil lillakasvioletsed. Kuid nagu sageli lillakatele ja sinistele õitele omane, muudavad ka karukella õied õitsemise jooksul oma värvi. Nad lähevad need hiljem hallikassiniseks. Karukellad kuuluvad tulikaliste sugukonda. Ja nagu enamikele tulikalistele omane, on ilusad õiekattelehed tegelikult tupplehed, mitte kroonlehed nagu paljudel teistel taimedel.

Maapinnalt algaval varrel on lehemännas, mis koosneb kitsastest jagunenud lehekestest. Ka pärislehed on tal olemas, kuid need ilmuvad sageli alles õitsemise ajal või veidi hiljem. Juurmised lehed algavad otse maapinnalt (juurekaelalt). Kuna nad hiljem ilmuvad, siis püsivad nad kauem rohelistena.

Karukellad on lillepeenral ilusad veel septembriski. Oma kauni välimuse tõttu on nad ka hinnatud vaasililled, mida loodusest sageli otsimas käiakse. See ohustab aga nende taimede säilimist. Eriti ohtlik on taime ülestõmbamine koos risoomi ja juurtega. Viimasel juhul võib taim sellest kohast hävida. Eestis, nagu paljudes teisteski Euroopa riikides on karukellad looduskaitse all.

Kuid aias karukelladega töötades peab siiski teadma, et see laialt ravimtaimena kasutatav taim on küllaltki mürgine. Ta sisaldab enamjaolt samu mürke, mis tulikad ja ülased, kuid on nendest veel mürgisem. Mahl võib nahale sattudes põhjustada raskeid põletusi ja ville, taime söömine võib aga olla eluohtlik.