Eestikeelne nimi aas-karukell
Ladinakeelne nimi Pulsatilla pratensis (L.) Mill.
Rahvapärased nimed karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur, piibutops
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukond tulikalised, perekonda karukell.
Eluvorm Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10…30 (50) cm.
Õis Longus, harva püstine, kellukjas, mõlemasuguline lahklehise õiekattega, õie läbimõõt 1,5¼3 cm. Kroonlehed puuduvad, õiekatte moodustavad 6 (5¼7) violetset või mõnikord kollakasvalget tupplehte, mille otsad on väljapoole käändunud. Värvus muutub õite vananedes hallikassiniseks. Sigimik ja õiekattelehed tihedalt karvased. Õitseb mais ja juunis.
Vili Viljad kuni 6 cm pikkuse emakakaelaga pähklikesed, üleni tihedalt karvased. On tuullevija.
Leht Juurmised ilmuvad õitsemise ajal või veidi hiljem, noorelt tihedalt karvased, hiljem eriti allküljelt. Lehelaba kaheli-sulgjagune, osad kitsaslineaalsed, 1¼3 mm laiad, teritunud. Püsivad haljastena kuni septembri keskpaigani. Varrelehed jagunenud lineaalseteks osadeks, kinnituvad männasena õiest allpool, tihedalt karvased. Kuivavad varsti pärast viljade valmimist.
Vars Maapealne õisi kandev vars on 10…30 (50) cm kõrge, kaetud pehmete karvadega.
Maa-alune osa Risoom on mustjaspruun, tugev, harunev, püstine.
Paljunemine Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomiharudega.
Levik ja ohtrus Levinud Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas. Eestis hajusalt, areaali põhjapiiril.
Kasvukoht Toitainetevaesel pinnasel: kuivades männimetsades, nõlvadel, liivastel metsaservadel, raudteetammidel, loometsas, looniidul.
Koht ökosüsteemis Lehtedel elab palju eri liike parasiitseeni.
Kaitse III kategooria kaitsealune taim. Pole haruldane, kuid rohke korjamise tõttu on arvukus vähenenud, samuti kannatab looduslike kasvukohtade vähenemise tõttu.
Kasutamine On kasutatud ravimtaimena sinepipulbri lisandina läkaköha, bronhiidi ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Lehtede ekstrakt on tugeva baktereid ja seeni hävitava toimega. On kasutatud ka soolatüügastest vabanemiseks, närvivalude, tuberkuloosi ja suguhaiguste puhul ning kuseeritust soodustava ja oksele ajava vahendina. Kogumine pole soovitatav, sest taim on kaitsealune ja kogu taim on mürgine. Lenduv mürk võib kahjustada silmi ja hingamisteid, nahale sattudes põhjustab punetust, sügelemist, turseid ja villide teket, mis hiljem asenduvad raskesti paranevate haavanditega. Terava põletava maitse tõttu esineb mürgistusi harva. Sissesöömisel tekib esmalt terav põletus seedekulgla ülemistes osades, seejärel valud maos, kõhulahtisus, edasi peapööritus, krambid ja teadvusetus. Suur annus võib põhjustada südame- ja hingamisseiskuse. Kuivamisel mürgisus kaob. Väga kaunis dekoratiivtaim, õitseb kuu aega.