Ahtalehine villpea
(Eriophorum angustifolium)
vilbed, valge pea, jänesesaba, ilves, kalevitutid

Ahtalehine villpea on tavaline taim, kuid tupp-villpeast siiski vähem levinud. Ta kasvab niisketel niitudel ja hõredates soistes metsades, samuti ka madalsoodes. Tupp-villpeal ja ahtalehisel villpeal pole just raske vahet teha. Tupp-villpeal on iga varre tipus vaid üks pähik, ahtalehisel aga tavaliselt kolm kuni viis. Neid kahte liiki saab raskusteta eristada ka siis, kui õisikuvarsi pole. Tupp-villpea moodustab tiheda mätta ja tema lehed on niitjad, kuni millimeetri laiused. Ahtalehine villpea kasvab hõreda muruna, tema lehed on lapikud, 3-5 millimeetrit laiad.

Raskem on ahtalehist villpead eristada meie kahest teisest villpealiigist: laialehisest ja saledast villpeast. Taime lähemalt uurimata seda teha ei saagi. Nende liikide määramiseks peate näpud appi võtma. Kõigepealt rullige sõrmede vahel leitud villpea vart. Kui see on kandiline, siis pole tegu ahtalehise villpeaga. Teiseks võtke sõrmede vahele pähikuid kandvad raod. Kui need on karedad, siis pole jällegi tegemist ahtalehise villpeaga. Ahtalehise villpea vars on ümmar, ruljas, pähikraod aga siledad ja lapikud. Kõigil kolmel liigil on ühel varrel mitu pähikut, mitu villa tutti. Teistest haruldasem on sale villpea, kes on ka looduskaitse all (II kategooria).

Ahtalehine villpea õitseb mais või juunis. Sel ajal pole tal pikki valgeid karvu veel ollagi, need arenevad hiljem. Õitsedes paistab ta rohkem kollaka või hallina. Kollakad on tema õisikud siis, kui tooni annavad tolmukotid, mis on päris kollased. Enamasti näib pähik siiski hallikana, sest nii õite kattelehed kui pähiku kandelehed on hallikad. Pikad karvad, mille järgi villpäid ennekõike tuntakse, kasvavad viljade valmimise aegu.