Harilik heinputk
(Angelica sylvestris)
einputk, pütsk, heinpill, heinvile

Heinputk on üks meie tavalisemaid sarikalisi, kes ei moodusta kunagi suuri kogumikke, vaid kasvab enamasti üksiktaimedena. Heinputkel on suured kaheli- või kolmelisulgjad liitlehed, laiade viimase järgu lehekestega nagu naadil.

Oluliseks ja väga lihtsasti vaadeldavaks heinputke määramistunnuseks on punane (tumelilla) vööt liitlehe lehekeste kinnitumiskohtades – sellist punast vööti pole ühelgi teisel meie putkel. See on muide hea tunnus, mis eristab heinputke tema haruldasest lähisugulasest, rannaniitudel kasvavast emaputkest. Heinputkega on väga sarnane kikkaputk. Kui heinputk on suur rohttaim, kelle kõrgus võib ulatuda paari meetrini, siis kikkaputk on veel suurem: kuni kolme meetri kõrgune. Kikkaputk kasvab peamiselt mererannikul ja jõgede kallastel, heinputk pigem metsas või niidul või soos.

Kikkaputkega on heinputkel veel üks seos. Mõlemad on sarnase toimega ravimtaimed, kuid kikkaputke toime on tugevam. Kuna kikkaputk on haruldane ja vähe levinud, siis on ravimtaimede nimestikes ennekõike heinputk. Sagedamini tarvitatakse heinputke teena mitmesuguste sisehaiguste ja seedimishädade puhul. Heinputke seemneid on purustatud ja raputatud juustesse täidest vabanemiseks. Keedist on kasutatud loomade seedimisrikete ravimisel, samuti anti seda lehmadele siis, kui “piim ei olnud korras”. Kasutatud on nii lehti, õisikuid kui jämedaid juuri. Heinputke ladinakeelne perekonnanimi Angelica (angelus lad. k. – ingel) on ilmselt tulnud saksa muistendist, mille järgi olevat ingel selle taime tervistavad omadused inimestele tuttavaks teinud.

Söödataimena ei ole heinputkel erilist tähtsust, sest tema kasvukohad ei ole harilikult karjamaadel. Taimtoidulistele metsaelanikele on ta siiski tavaline toidutaim. Heinputke lehed sisaldavad küllalt rikkalikult vitamiini C. Kogu taim sisaldab arvestatavas koguses eeterlikke õlisid. Heinputke seemned on peeneks hõõrutult ja taimedele raputatult hea vahend kahjurputukate peletamiseks.

Karjapoistele jäi silma heinputke kuni kahe ja poole sentimeetri jämedune õõnes vars, millest sai meisterdada igavuse peletamiseks vilepilli. Viimasest on ilmselt tekkinud ka laialt levinud nimed heinpill ja heinvile. Kuid suuri õõnsaid sõlmevahesid saab kasutada ka mitmete huvitavate kaunistuste valmistamiseks.