Naadi välimus ei vaja pikemat tutvustamist. Kõik lehed on tal kolmeks küllalt laiaks munajaks osaks jaotunud. Alumiste lehtede osad on seejuures veel omakorda kolmeks väiksemaks osaks jaotunud – botaanikud ütlevad, et need on kahelikolmetised. Alumised lehed on mitmekümne sentimeetri pikkuste rootsudega, ülemised peaaegu rootsutud. Kes naati tunneb, teab, et tal on iseloomulik värvus, mille järgi võib taime juba kaugelt ära tunda. See on rohuroheline, õige pisut kollakas.

Tavaliselt kasvab naat koduaedades vaid kirjeldatud suurte alumiste lehtedena, sest enne varre kasvamist kitkutakse ta lihtsalt umbrohuna välja. Kuid mahajäetud aedades või viljaka mullaga varjukates metsades võib näha õitsevaid naate. Nii mõnegi jaoks on võib-olla üllatuseks, et naat on samasugune putk nagu näiteks karuputk, mets-harakputk või mõni teine. Temagi jämedad varred on seest õõnsad ja väikesed valged õiedki on koondunud suurtesse liitsarikatesse. Liitsarikas on õisik, mis koosneb väiksematest sarikatest.

Kuid naati võib pidada palju tülikamaks umbrohuks kui ükskõik millist teist putke. Põhjuseks on tema väga kiire salajane levimine. Mispärast salajane ja kuidas siis teistest kiirem? Naadi peamiseks levimisviisiks on laienemine risoomivõsundite abil. Risoom paikneb aga maa-all ja me ei näe, kuidas ta oma maa-alasid laiendab. Kiire aga seepärast, et seemnetega saab paljuneda vaid kord, äärmisel juhul kaks korda aastas, risoomivõsundite abil saab aga paljuneda pidevalt, kui vaid soojust ja vett jätkub. Risoomivõsundid võivad juurduda igas sõlmekohas ja anda uue naaditaime, seetõttu on peaaegu võimatu temast lahti saada: mõni sõlmekoht jääb ikka mulda ja vallutab taas suure ala. Kuid visa töö ja maa korraliku läbikaevamisega on võimalik siiski naadist vabaneda. Seemnetega jõuab ta levida palju harvem.