Harilik härghein
(Melampyrum nemorosum)
kuupäevarohi, jaanilill, kuuvalged, puupealilled

Harilik härghein on huvitav puisniitude, hõredate metsade ja niiskemate niitude taim. Metsas jalutamas käies on kindlasti enamik inimesi märganud kollase-lillakirjut kaunist lille, keda on sageli terve metsaalune täis. Just see taim ongi härghein. Harilik härghein on palu-härgheina kõrval meie tavalisim härgheinaliik. Palu-härgheinal ei ole aga näha lillasid toone ja õied on kahvatukollased. Hariliku härgheina õied on erkkollased.

Mõnikord arvatakse, et härgheina õied on lillad. Põhjus on väga lihtne: ollakse ju harjunud, et õied on taime tipul ja erksavärvilised. Tegelikult on aga härgheina õied siiski kollased, need lillad on härgheina kõrglehed. Kõrglehed on lehed, mis asuvad varre tipul õisiku sees. Seega jäävad härgheina õied lihtsalt veidi nende lehtede varju. Kõrglehtede ülesanne on sama, mis kroonlehtedel: muuta taim ilusamaks, et ta paistaks tolmeldajatele juba kaugelt silma. Kõrglehed tunduvad õitena vahel ka seetõttu, et päris õisiku tipul asub nendest moodustunud tihe tutt.

Kuid kogu härgheina perekonnal on veel üks huvipakkuv tunnus. Nimelt kõik härgheinad on poolparasiidid. Mida see tähendab? Poolparasiit on taim, kes osa oma toitainetest toodab ise, kuid osa saab teistelt taimedelt. Vahel võib olla ka nii, et hea elu toimub teiste arvel, kuid ilma teisi taimi kurnamata on taime enda kasv kiduravõitu. Sellise kohastumise tõttu on härgheina enda juured väga kehvalt arenenud, õieti tal polegi suuremaid juuri. Härgheina juured on lühikesed, ühe-kahe sentimeetri pikkused, veidi harunenud. Kuid see-eest on neil abivahendid, mille abil härgheinad kinnituvad teiste taimede juurtele ja imevad sealt toitaineid. Härgheina peremeestaimedeks on tavaliselt tugevad puud ja põõsad, kellele ei valmista väikeste taimede toitmine mingeid probleeme. Nii ei saa seda ilusat metsalille pidada ka kuigi kahjulikuks.

Härgheinast rääkides ei saa ütlemata jätta, et see taim on ka mürgine. Inimesel põhjustab tema sissesöömine peamiselt kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust. Loomad söövad härgheina hästi, kuigi taime söödaväärtus on madal. Kui lehmad söövad palju härgheina, muutub piim veidi sinakaks-lillakaks ning omandab ebameeldiva maitse Vanarahvas on mõnikord siiski ka hariliku härgheina abile lootnud: teatakse öelda, et nende keeduvesi pidi loomadelt piksehirmu ära võtma.