Harilik hiirekõrv
(Capsella bursa-pastoris)
kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi, rotikõrv

Hiirekõrva pole looduses raske ära tunda. Juba päris suve algul võime tema kobarataolise õisiku alumises osas näha kolmnurkseid vilju, kõdrakesi. Viljad meenutavadki hiire kõrvu - sellest siis taime eestikeelne nimi. Teda on nimetatud ka rotikõrvaks. Eriti palju nimesid on ta endale saanud seoses raviomadustega.

Juba esimese maailmasõja ajal XX sajandi alguses märgati, et selle taime tee või tinktuuri abil on naistel palju kergem sünnitada. Hiljem leiti veel mitmeid teisigi häid omadusi. Hiirekõrv on suurepärane sisemiste verejooksude peataja, ilmselt meie looduslikest taimedest kõige parem. Nii näiteks peatab ta nii soole-, emaka- ja kopsuverejooksu, kuid ka lihtsa ja tavalise ninaverejooksu. Abi on hiirekõrvast ka lahtiste haavade ravitsemisel. Kuid vanad eestlased on leidnud, et mitmete hädade korral aitab hiirekõrva peale määrimine, alati ei pea kõike sisse võtma. Temast tehtud keedist on määritud valutavatele lihastele või liigestele, sellega on ravitud tuulerõugetest tekkinud punnikesi nahal ja ka mõningaid silmahaigusi. Kõige juures peab aga arvestama, et hiirekõrvast tehtud ravimid on väga kanged ja nende liigsel tarvitamisel võivad olla soovimatud tagajärjed. Seepärast tohib hiirekõrvateed juua vaid arsti ettekirjutuste järgi, samuti on lood apteegis müüdavate hiirekõrvatilkadega. Ohtlik on hiirekõrv juba seetõttu, et tegelikult on see taim mõnevõrra mürgine. Liigkasutamine või pikaajaline tarvitamine toob vare paksenemise ning trombiohu. Mõnel juhul on näiteks isegi lambad hiirekõrva liigsöömise tõttu ära surnud, küülikutele on aga hiirekõrv üheks meelistoiduks.

Hiirekõrvatee valmistamiseks võetakse supilusikatäis peenestatud ürti ja valatakse sellele klaas kuuma vett. Olgu siinkohal meenutatud, et ürt on taime ülemine osa koos õite ja lehtedega. Saadud segul lastakse kümme minutit seista. Sellist teed võib verejooksu korral juua kuni kaks klaasi päevas. Jooma peaks hiirekõrvateed tingimata jahutatult. Teadma peab ka seda, et ehkki tarvitatakse vaid hiirekõrva ülemist osa, siis korjatakse ja kuivatatakse taim koos juurtega. Hiirekõrvatilkade valmistamiseks võetakse üks osa värsket ürti kolme osa viina kohta ja lastakse kümme päeva seista. Selline rohi on aga hoopis kangem ning seda võib sisse võtta vaid väheste tilkadena. Nii valminud hiirekõrvatinktuur on aga hea kompressidena valulike liigeste ja lihaste korral. Hiirekõrva kevadised värsked lehed sobivad supi või salati sisse. Supi maitsestamiseks on soovitatud ka õlirikkaid seemneid.

Olgu lisatud, et seda õige kasulikku taime kasvab peaaegu kõikjal ja sageli käitub ta nii, et teda on põhjust umbrohuks nimetada. Ühel taimel võib valmida mitukümmend tuhat seemet ja need säilivad mullas idanemisvõimelistena kuni kuus aastat.