Harilik kopsurohi
(Pulmonaria officinalis)
imikas, maksarohi, sapirohi, võtmekeeled

Kopsurohuks nimetatakse taime seepärast, et juba ammustel aegadel kasutati teda kopsuhaiguste raviks. Isegi tema ladinakeelne liiginimi officinalis tähendab tõlkes “apteegis ravimtaimena kasutatav”.

Eriti palju kasutusalasid on kopsurohul rahvameditsiinis. Ta aitab nii ülemiste hingamisteede haiguse korral kui ka tuberkuloosi ning teiste kopsuhaiguste vastu, ta puhastab hästi hingamisteed rögast, abi on saadud ka gripi korral. Nimetatud hädade puhul tuleb keeta kopsurohu maapealsetest osadest tee. Eriti head on õitega varretipud, teisisõnu, ürt. Õitsemise ajal teda kogutaksegi. Seejuures tuleb jälgida, et kogutud materjal saaks võimalikult vähe muljuda, sest muidu muutub see tumedaks ja väheväärtuslikuks. Kuivatada tuleb kimpudena kokku seotud kopsurohtu päikese eest varjatud kohas ja tuuletõmbes. Tee jaoks võetakse kaks supilusikatäit kuivatatud taime ja valatakse peale klaas keevat vett. Pärast kümneminutilist tõmbamist juuakse tee soojalt ära. Kopsurohust võib teha ka vanne ja kompresse põletike ja löövete vastu. Kopsurohu raviomadused on tingitud põhiliselt temas leiduvatest limaainetest. Homöopaatias on kasutusel koldelise kopsupõletiku raviks, kuid abistav toime on tõestamata.

Kopsurohtu tasub koguma minna parajalt niisketesse salumetsadesse. Seda võiks teha aprillis, mil ta just õitsema hakkab. Nii varakult saavad õitseda vaid mitmeaastased ja kopsurohi on pikaealine taim. Mullas on tal pikk roomav ja rohkesti harunev risoom. Sellel on palju pungi, millest maapealsed varred hakkavad arenema juba südatalvel jaanuaris. Kas pole huvitav, et külma noored võrsed suurt ei karda! Märtsis võib juba selgesti eristada õiepungi. Risoom on ka kopsurohu paljunemisorgan. Selle harude abil laieneb ta üpris kiiresti ja võib sobival mullal moodustada paari aastaga poolemeetrise läbimõõduga kogumiku. Sellised puhmikud on ilusad nii õitsemise ajal kui pärast seda ja nii sobib kopsurohi varjukate aiasoppide haljastamiseks.

Kopsurohu õied on õige omapärased, sest muudavad lahtioleku ajal mitu korda värvi nagu kameeleonid. Kui need avanevad, võime näha roosat värvi, tasapisi muutub see lillaks või karmiinpunaseks ja lõpuks siniseks. Kuna kopsurohu õied asuvad tihedates õisikutes ja avanevad eri ajal, siis võib enamasti korraga näha kõikides üksteiseks üleminevates toonides õisi. Kujult meenutavad kopsurohu õied nurmenuku omi. Õisi tolmeldavad küll putukad, aga kuna õied on nektaririkkad, siis on nendest magusat "mett" imenud ka talulapsed - sellest siis rahvapärased nimed imikas ja mesilill, magusast nektarist saavad mett mesinikud. Kopsurohu seemneid levitavad sipelgad. Seemnete küljes on magus tilgake, mis meelitab sipelgaid neid laiali tassima.

Iseloomulikest kopsurohu tunnustest rääkides tuleb rõhutada taime karedakarvasust - sellised on kõik kareleheliste sugukonda kuuluvad taimed: lõosilmad, varemerohud, ussikeel ja nii edasi. Kopsurohu noored lehed nii väga karedad ei ole ja neist võib valmistada vitamiinirohke salati.