Harilik kopsurohi
(Pulmonaria officinalis)
imikas, maksarohi, sapirohi, võtmekeeled

Kopsurohuks nimetatakse taime seepärast, et juba ammustel aegadel kasutati teda rahvameditsiinis kopsuhaiguste raviks. Isegi tema ladinakeelne liiginimi “officinalis” tähendab tõlkes “apteegis ravimtaimena kasutatav”. Kuid rahvameditsiinis on tal eriti palju kasutusalasid. Ta aitab nii kopsupõletiku ja bronhiidi kui ka lihtsa köha puhul, hästi puhastab ta hingamisteed rögast, abi on saadud ka gripi korral. Nimetatud hädade puhul tuleb keeta kopsurohu maapealsest osast teed. Eriti head on õitega varretipud. Just õitsemise ajal teda kogutaksegi. Seejuures tuleb jälgida, et kogutud materjal saaks võimalikult vähe muljuda, sest muidu muutub see tumedaks ja väheväärtuslikuks. Kuivatada tuleb päikese eest varjatud kohas tuuletõmbuses kimpudena kokkuseotult. Tee jaoks võetakse kaks supilusikatäit kuivatatud taime ja valatakse peale klaas keevat vett. Pärast kümneminutilist tõmbamist juuakse ta kohe soojalt ära. Kuid kopsurohust võib teha ka vanne ja kompresse. Neid on kasutatud naha põletike ja löövete puhul. Kopsurohu raviomadused on tingitud põhiliselt temas leiduvatest limaainetest.

Kopsurohtu koguma tasub minna parajalt niisketesse salumetsadesse. Seda võiks teha aprillikuus, mil ta just õitsema hakkab. Nii varakult saavad õitseda loomulikult vaid mitmeaastased taimed. Seda kopsurohi ka on. Maa all on tal peidus pikk roomav ja rohkesti harunev risoom. Sellel on palju pungakesi, milledest kasvavad maapealsed varred hakkavad arenema juba südatalvel jaanuarikuus. Kas pole mitte huvitav, et külma need noored võrsed suurt ei kardagi! Märtsikuus võib selgesti eristada juba õiepungasid. Risoom on ka kopsurohu paljunemisorgan. Selle harude abil laieneb ta üpris kiiresti ja võib sobival pinnasel moodustada paari aastaga poolemeetrise läbimõõduga kogumiku. Sellised puhmikud on väga ilusad nii õitsemise ajal kui ka pärast seda ning nii sobib kopsurohi suurepäraselt varjukate aianurkade ja pargisoppide haljastamiseks.

Kopsurohu õiedki on üpris omapärased, nimelt need muudavad oma lahtioleku aja jooksul mitu korda värvi, nagu kameeleonid. Kui need avanevad, siis võime näha roosat värvi, tasapisi muutub see lillaks või karmiinpunaseks ja lõpuks päris lillakassiniseks. Kuna kopsurohu õied asuvad küllaltki tihedates õisikutes ja avanevad eri ajal, siis võib enamasti korraga näha kõikides üksteiseks üle minevates värvitoonides õisi. Kujult meenutavad kopsurohu õied nurmenuku omi. Õisi tolmeldavad küll putukad, kuid kuna need on küllaltki nektaririkkad, siis on nendest magusat "mett" imenud ka paljud talulapsed. Nendelt pärinevadki nimed imikas ja mesilill.

Huvitavatest tähelepanekutest kopsurohu juures võiks mainida veel seda, et taim on üleni karedakarvaline, nagu kareleheliste sugukonna esindajale kohane. Nooremad lehed pole aga nii karedad ning neid võib kasutada vitamiinirikka salati valmistamiseks. Kopsurohu seemned levivad sipelgate abil. Sageli varisevad need enne täielikku valmimist ja saavad küpseteks alles mullapinnal. Seemnete küljes on aga magus tilgake, mis on magustoiduks sipelgatele seemnete laialikandmise eest.