Harilik lutsern
(Medicago sativa)
sinine lutsern, lutsern, luts-ernes, söödarohi

Hariliku lutserni kodumaa on meist väga kaugel, üldse mitte Euroopas, vaid hoopis Aasias. Nii nagu ka meile on ta kultuurtaimena levinud peaaegu kõikjale kogu Euraasias ja Ameerikas. Teda peetakse üheks vanemaks söödakultuurtaimeks. Kindlasti kasvatati teda loomasöödana juba kaks ja pooltuhat aastat tagasi. Alguse sai tema kasvatamine ilmselt Kesk-Aasiast, teised rahvad aga nähes tema võlusid, haarasid mõned seemnetega kaunad ka endale kaasa. Katsetamine läks edukalt ja nii saigi lutsernist üks armastatumaid söödakultuure. Lutsernide perekonnast on harilik lutsern kõige paremate söödataimede omadustega. Ta sisaldab teistest rohkem kasulikke aineid ja annab suuremat saaki. Ainetest rääkides peab märkima kõigepealt valgurohkust, mis on eriti suur noortes taimedes ja väheneb sügise saabudes. Nii on harilik lutsern laialt kasutusel just haljassöödana, silona. Kuid noortest taimedest saab veel ühte omapärast koduloomade magustoitu. See on haljasmassijahu. Sügisel suureneb jällegi tselluloosisisaldus. Rohkesti sisaldab värske lutsern loomadele vitamiin A tootmiseks vajalikke ühendeid ja ka juba valmis vitamiin C-d. Samuti on lutsernis küllaltki palju taimseid rasvaineid. Seega kokkuvõttes igati kasulik taim.

Hariliku lutserni lai kasutamine söödataimena on kaasa toonud selle, et ta esineb  tihti metsistunult teede ja põldude äärtes. Kõige kindlamaks eraldamistunnuseks muidu temaga äravahetamiseni sarnasest sirplutsernist on sinised õied. Vahel võib olla õiekroonis ka veidi lillakat või päris valget, kuid mitte iial sirplutsernile omast kollast. Määramise teeb mõnikord raskeks nende kahe liigi vahel kergesti tekkiv hübriid. See on taim, mis tekib seemnest, mille on viljastanud teise liigi tolmutera. Hübriidid erinevad harilikult mõlemast liigist õite värvuse poolest. Tal on need kahvatukollased või lillakad, roosakad, vahel isegi triibulised, peaaegu mitte kunagi aga täpselt sellised nagu sirp- ehk kollase lutserni kollane või hariliku ehk sinise lutserni sinine värvus. Lõunamaise taimena alustab harilik lutsern õitsemist sirplutsernist mõnevõrra hiljem, ja ka lõpetab enne. Nii on harilikul lutsernil septembris juba palju kaunu valminud. Needki on sirplutserni omadest erinevad. Hariliku lutserni kaunad on palju rohkem keerdus, nad teevad spiraalis kuni kolm ja pool või isegi neli ringi, seevastu sirplutserni kaunad on keerdunud kõige enam vaid ühe ringi.