Kuna arvatavasti on külmamailast ravimtaimena kogutud just hariliku mailase pähe, siis tuleks esmalt selgeks teha nende kahe liigi eristamine. Õigupoolest on nad päris ise nägu taimed. Kui külmamailane on enam-vähem püstise varrega, siis hariliku mailase vars on roomav, vaid õiekobar ja varre tipp kerkib taeva poole - sellist kasvuviisi nimetatakse tõusvaks. Erinevalt külmamailasest on hariliku mailase õied heledamad ja väiksemad. Kui külmamailasel on varre tipus kaks vastamisi asetsevat õiekobarat, siis harilikul mailasel on neid enamasti üks. Võib ka kaks olla, aga viimasel juhul pole kobarad varrel vastamisi. Kõige kindlam eristamistunnus on järgmine: külmamailase varrel on kaks karvarida, hariliku mailase vars on ühtlaselt karvane.

Ravimiks kogutakse hariliku mailase ürti. Ürt on taime ülemine osa koos õitega. Mõttekas on koguda taimi, mis on vastpuhkenud õitega. Ravimtaimena on teda kasutatud nii sees- kui välispidiselt. Mailasetee tegemiseks tuleb võtta teelusikatäis ürti ja sellele kallata klaas keeva vett. Juua tuleb peale paarikümneminutilist tõmbamist.

On terve armee haigusi, mille vastu harilikul mailasel on arvatud väge olevat. Kõigepealt erinevad hingamisteede põletikud, ka lihtne köha. Harilikku mailast on tarvitatud mao-, soole-, põie- ja neeruhaiguste vastu. Mailaseteed on soovitatud juua neil, kel raskusi mõttetööga, aju väsinud või esineb tasakaaluhäireid. Isegi veresoonte lupjumise ohtu pidi harilik mailane vähendama.

Perekonna eestikeelne nimetus, mailane, on tulnud sellest, et koduarstid ravisid temaga mailaste - maa-aluste vaimude - läbi inimese keha külge tulnud haigusi, sellisteks peeti vistrikuid, ohetisi jne. Peale määrides aitavad hariliku mailase keedised paljude nahahaiguste, ka sügeliste ja mädanevate haavadega põletike vastu. Hariliku mailase kasutuspõld on olnud väga lai.