Eestikeelne nimi harilik mailane
Ladinakeelne nimi Veronica officinalis L.
Rahvapärased nimed jooksjarohi, paistetuse rohi, eerenprüüs, hundihamba rohi
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda mailane.
Eluvorm Mitmeaastane üheaastaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10¼20 (25) cm.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp neljajagune, tömbilt teritunud süstjate hammastega, näärmekarvane. Kroon tupest kaks korda pikem (läbimõõt 6¼7 mm), kolmandiku ulatuses putkeks kokku kasvanud, servis nelja tipmega, kahelisümmeetriline: kolm kroonlehte laimunajad, üks piklik. Krooni värvus kahvatulilla või -sinine, tumedate roodudega. Tolmukad tavaliselt kroonist pikemad. Kandelehed piklikud, karvased. Õied asuvad külgmistes kobarates ülemiste lehtede kaenlais, tavaliselt on kobaraid üks, kui aga mitu, siis ei asetse need vastakuti. Õitseb juunist augustini.
Vili Äraspidi-kolmnurkjas lamendunud ja aluse suunas ahenev vahel tipul väikese sisselõikega kupar. Kaetud näärmekarvadega. Tupest peaaegu kaks korda pikem. Seemned kumerad, umbes 1 mm laiad.
Leht Äraspidimunajad või piklikud lühidalt teritunud või tömbi tipuga hambulise või täkilissaagja servaga lihtlehed. Nii ala- kui ülakülg kaetud lihtkarvadega. Värvuselt helerohelised. Asetsevad varrel vastakuti.
Vars Roomav ja juurduv, ülemises osas tõusev, üleni villkarvane, õisikuosas kaetud harali lihtkarvadega.
Maa-alune osa Juured moodustavad mükoriisa.
Paljunemine Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt juurduvate varte abil.
Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, kuid ka Väike-Aasias, Põhja-Ameerikas esineb tulnukana. Eestis tavaline.
Kasvukoht Kasvab kuivemates palu- ja laanemetsades, pärisniitudel, karjamaadel, ka puisniitudel. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, kasvab meelsamini väetamata pinnasel.
Koht ökosüsteemis Juurtel on mükoriisa seentega.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Värskena nõrgalt mürgine, sisaldab mõruaineid, parkainet, eeterlikku õli. Loomasöödana on väärtusetu. Tarvitatakse ravimtaimena kaasajal peamiselt rahvameditsiinis. Kogutakse taime ülemist osa koos õitega. Kasutatakse külmetuse, köha, hingamisteede põletike, bronhiaalastma, kuid ka mao- ja soolehaiguste, põie- ja neerupõletiku korral, vahel nahahaiguste, krooniliste löövete, haavandite, mädanike ja sügeliste puhul. Mõningatel andmetel aitab parandada ka ajutegevust ja vereringe tööd. Tarvitatakse nii sees- kui välispidiselt.