Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Teistel liikidel võivad õied olla nii kollased kui punased, sageli teisteski toonides, mõnikord kirjud. Ka meie kuusemetsade põlisasuka õied ei ole alati lihtsalt lumekarva. Sageli võib õiel näha roosakaid või lillakaid sooni, kroonlehtede alusel aga väikest kollast laiku. Mõnikord on kogu jänesekapsa leht veidi roosa või lilla jumega. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, nagu oleks kogu maa lumeräitsakatega kaetud.

Arvatavasti olete märganud jänesekapsa õisi ainult kevadel. Botaanikud aga räägivad, et jänesekapsas õitseb hilissügiseni. Mida see tähendab ja miks neid õisi siis näha ei ole? Lugu on nii, et hilisemad õied on erinevalt kevadistest lühikese raoga ja peidavad end kas metsakõdusse või tihedasse samblakihti. Selliseid õisi ei näe kunagi avatult ja need jäävadki pungataoliselt kinni. Kui selline õis katki lõigata, näeme, et sel pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Need õied tolmeldavad end ise ja lõpuks arenevad neist täiesti idanemisvõimelised seemned.

Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud risoom, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart harilikul jänesekapsal polegi.

Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed. Seejuures peab siiski teadma ka seda, et miski liigne ei ole hea. Suures koguses sööduna võivad jänesekapsa lehed suure oksaal- ehk oblikhappe sisalduse tõttu põhjustada mürgistust ja raskeid neerude kahjustusi. Nii et olge jänesekapsa söömisel mõõdukad.