Harilik jänesekapsas
(Oxalis acetosella)
jäneseoblikad, jäneseapukad, käokapsas, meesterahva soone rohud

Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik, kuid paljusid teisi kasvatatakse dekoratiivsete lehtede ja vahel ka õite pärast nii koduaedades lillepeenardel kui isegi toas potitaimena.

Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Teistel liikidel võivad õied olla nii kollased kui punased ja veel teisteski toonides. Aga ega meie kuusemetsade põlisasuka õied alati nii lihtsalt lumekarva ole. Sageli võib näha neil roosakaid või lillakaid sooni, kroonlehtede alusel aga väikest kollast laiku. Mõnikord on kogu jänesekapsa leht veidi roosa või lilla jumega. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis.

Siiski teeb jänesekapsas veel ühe huvitava vingerpussi. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Botaanikud aga räägivad, et jänesekapsas õitseb kuni hilissügiseni. Kuidas on see võimalik, miks me neid õisi siis ei näe. Lugu on nii, et need hilisemad õied on erinevalt kevadistest lühikese raoga ja peidavad end kas metsakõdusse või tihedasse samblakihti ära. Selliseid õisi ei näe kunagi avatult: need jäävadki pungataoliselt kinniseks. Kui see õis aga katki lõigata, siis näeme, et tal pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule. Kuid siin juhib jänesekapsas meid eksiteele. Need õied tolmeldavad end ise ja keeruliste mehhanismide abil arenevad neis lõpuks täiesti idanemisvõimelised normaalse välimusega seemned.

Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud risoom, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart harilikul jänesekapsal polegi.

Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed. Seejuures peab siiski teadma ka seda, et miski liigne ei ole hea. Suures koguses sööduna võivad jänesekapsa lehed põhjustada mürgistust ja raskeid neerude kahjustusi. Nii et olge jänesekapsa söömisel mõõdukad.