Kalmus
(Acorus calamus)
kalm, kalpus, sooingver, valumõõk, tütrejuur, isujuur

Kalmus on huvitav suurekasvuline veekogude kaldataim, kes sageli moodustab suuri tihnikuid, peaaegu “kalmuseroostikke”. Tema lehed on mõõkjad, tavaliselt umbes meetri kõrgused, kuid vahel ulatuvad täiskasvanule ka rinnuni. Kalmus eelistab mudase põhjaga veekogusid. Madalamad veekogud võivad teda vahel päris täis kasvada, sügavamates jääb kalmus aga ikkagi kaldataimeks.

Tavaliselt näeme me vaid kalmuse lehti, sest tema õied on vähe silmatorkavad ja igal aastal kalmus ei õitsegi. Õied on tal väga väikesed, kuid need on koondunud suureks piklikuks tõlvikuks. Kalmuseõisiku alus on munakujuline, tipu suunas tema läbimõõt aga järjest väheneb. Huvitav on ka see, et esmapilgul näib, nagu kasvaks kalmuse tõlvik välja varre küljelt, kuid tegelikult on ta hoopis varre tipul. Selline mulje võib jääda seepärast, et tõlviku alusel on mitmekümne sentimeetri pikkune kandeleht, mille tipp on täpselt varrega ühes suunas. Nii paistab see kandeleht varre pikendusena.

Kalmuse kodumaaks on Kesk-Aasia ja India vesised alad. Praegu võime teda leida aga väga paljudest maailma piirkondadest. Selle põhjuseks on kalmuse head raviomadused. Nii toodi ta näiteks Euroopasse XVI sajandil. Kuid veel kaua aega peale kalmuse Euroopasse jõudmist hinnati ravimina palju kõrgemalt Indiast pärit juurikaid. Just nimelt juurikaid kalmusel ravimina kasutatakse. Botaanikuid nimetavad neid maa-alusteks varteks ehk risoomideks.

Kalmuse risoomile kinnituvad veel ka pikad juured. Need on inimesele mittevajalikud ja lõigatakse risoomide kogumisel ära. Samuti eemaldatakse kõik lehtede alumised osad, nii et järele jääb vaid puhas umbes sentimeetrijämedune risoom. Pealt on see tumepruun või rohekas, seest roosakas. Kogu kalmusele on iseloomulik ka tugev meeldiv lõhn. Selle lõhna tõttu kasutatakse kalmust laialt nii lõhnaõlide, maiustuste kui ka alkohoolsete jookide valmistamisel.

Ravimiks kogutakse kalmuserisoome sügisel või kevadel. Siis on neis toimeaineid kõige rohkem ja ka koguda pole neid kuigi tülikas. Juurtest ja lehtedest puhastatud risoomid pestakse ja pannakse paariks päevaks nõrguma. Pärast seda kuivatatakse neid varjulises tuuletõmbusega kohas 30...35 °C juures. Kuivatada tuleb seni, kuni risoomitükid hakkavad painutades murduma. Värskelt võivad risoomid mürgistusi tekitada, ehkki nad on maitsvad ja meeldivalt lõhnavad.

Ravimina on kalmus tuntud eelkõige kui seedimise soodustaja ja parandaja. Ta on ka suurepärane isu tekitaja. Kuna kalmusel on tugev baktereid hävitav toime, siis kasutati keskajal teda isegi katku vastu. Kalmuse tugev lõhn peletab minema kirbud. Seetõttu on nii kalmuse lehti kui ka risoome pandud riidekappidesse ja magamisasjade juurde.

Kalmuse võimsal risoomil on aga looduses ka tähtis ülesanne täita. Kuna kalmuse kodumaa on meist kaugel lõunas, siis ei valmi tal meie tingimustes seemneid mitte kunagi. Tavaliselt ei hakka kalmuse viljad isegi mitte moodustama. Nii on kalmuse ainsaks levimisvahendiks tema risoom. Igast väikesest vees ujuvast risoomitükist võib kasvada uus taim.