Kanarbik
(Calluna vulgaris)
kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, eerikad, nõmmelill

Kanarbikku tuntakse kui lagedate nõmmede ja valgusküllaste nõmmemetsade asukat ja nende kasvukohtade peamist iseloomustajat. Ilma kanarbikuta ei kujuta ühte nõmme ettegi. Teistel seostub jälle kanarbiku nimega kanarbikumesi. Kanarbik on meie taimedest üks suurema nektarihulgaga. Tähtis on ka see, et õitsvad kanarbikud kasvavad massiliselt koos, igal puhmal sajad õied. Nii tuuaksegi juuli lõpul, kui kanarbik õitsema hakkab, mesitarud kanarbikule lähemale. Kellel võimalik, see asetab oma mesilindude kodud otse kanarbikuväljale. Nii võib kanarbiku õitsemise ajal kuulda hõredates metsades alati ühte kõrvulukustavat suminat, kui just väga kõvasti vihma ei pladista. Mesilased ja ka paljud teised putkad külastavas ilusa ilmaga lugematul arvul õisi, et hiljem oleks, millest toituda. Valminud kanarbikumesi on väga tume ja muutub kõvaks alles pika aja möödudes. Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett.

Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades.

Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast.

Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena. Korjatakse peamiselt kanarbikuõisi koos ürdiga (õitsevat latva). Rahvaravimina kasutati kanarbikku liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, uriinierituse soodustamiseks ja neeru- ning sapikividest vabanemiseks.