Eestikeelne nimi	kanarbik
Ladinakeelne nimi	Calluna vulgaris (L. ) Hull
Rahvapärased nimed	kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, kanermu, nõmmelill
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kanarbik.
Eluvorm	Mitmeaastane igihaljas puittaim, kääbuspõõsas. Kõrgus 10-60 cm. Võib saada 20-22 a. vanaks.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega neljatised õied. Nii kroon kui tupp liitlehised, lõhestunud kilejateks tipmeteks. Tupp ja kroon ühevärvilised, helevioletsed. Õiekattelehed säilivad ka viljumisel. Rohkearvulised õied on koondunud kobarjate harudega pööristesse tipmistele võrsetele lehtede kaenlasse. Õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Õied on väga nektaririkkad. Putuktolmleja.
Vili	Munajas madalate karvadega kaetud kupar. Seemned ümmargused, väikesed. Viljad valmivad septembris. Seemned levivad tuule ja vee abil.
Leht	Väga väikesed ristvastakuti asetsevad, sageli katusekividetaoliselt nelja lähestikuse reana paigutunud rootsutud lihtlehed. Noortel võrsetel võivad sageli ka varrest eemale hoiduda. Kujult lineaalsed, ristlõikes kolmetahulised. Lehe pikkus 1,5-2,5 mm ja laius 0,3-0,7 mm.
Vars	Vars on rohkete peavarrest eemalehoiduvate tõusvate harudega. Vanemas eas pruuni koorega, kuni 1,8 mm läbimõõdus. Kõrvalharudest on püsivad vaid kõige tugevamad, teised kasvavad igal aastal uued. Noored võrsed on tihedalt lehistunud. Varte lamavad osad juurduvad kergesti.
Maa-alune osa	Algul areneb juurestiku peatelg, hiljem ka pikad külgjuured. Juured moodustavad mükoriisa.
Paljunemine	Põlendikel ja raiesmikel paljuneb kiiresti seemnetega. Ühel puhmal võib valmida aastas kuni 90000 seemet. Vegetatiivselt ei paljune, sest lamandunud varred küll juurduvad, kuid ei eraldu kunagi emataimest. Paljundada saab ka haljaspistikutega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, kohati ka Aasia keskosas, Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas ning Põhja-Ameerika lääneosas. Kogu Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab eelkõige kuivadel lagedatel kasvukohtadel: nõmme- ja palumetsas, pärisniidul, kuid ka kuivemates rabades ja rabametsades, sageli massiliselt. Valguslembene. Vajab happelist mulda, sest muidu ei arene juurtel mükoriisat.
Koht ökosüsteemis	Õied on väga nektaririkkad, lõhnavad ja meelitavad nii ligi väga palju putukaid. Sageli võib kanarbikutaimedel näha massiliselt mesilasi. Sobivatel kasvukohtadel võib õitsemise ajal kogu kasvukoha muuta lillakaks. Taim elab sümbioosis seentega, juured moodustavad mükoriisa.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Väga hea laialt tuntud meetaim, annab tumedat, veidi mõrkja maitsega mett. Kasutatud ka loomasöödana ning loomadele allapanuks. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Kasutatakse ka lõikelillena kimpudes. Kanarbikuga värvides saab kollaseid ja pruune toone. Rahvameditsiinis tuntud ravimtaimena, korjatakse õitsvaid latvu. Teed kasutatakse uriinieritust soodustava vahendina, sapi- ja neerukividest vabanemiseks, samuti liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, mao limaskesta põletiku ja maomahla liigse happesuse korral. Kasutatakse naha parkimisel. Mõnel pool on kasutatud kütteks.
Sarnased taimed	Mõnevõrra sarnaneb kanarbikule sarnastes kasvukohtades kasvav kukemari, kelle lehed on samuti igihaljad, väikesed ja kitsad. Erinevalt kanarbikust õitseb kukemari kevadel. Augustis, kanarbiku õitsemise ajal, kannab kukemari juba musti marju. Hoopis enam sarnaneb kanarbik soo-erikale ehk mudakanarbikule, kes meenutab kõigiti kanarbikku, aga õitseb kevadel ja on Eestis loetud väljasurnuks, sest leiti viimati möödunud sajandil.