Käopäkk
(Lathraea squamaria)
lehmarohi, maarasvad, neiuking, härjahammas

Käopäkka võib õigusega pidada meie üheks huvitavamaks taimeks. Põhjuseid on selleks mitmeid. Kõigepealt pole tal üldse klorofülli. Klorofüll on aine, mis annab taimedele rohelise värvuse ja mille abil nad saavad kätte päikesevalguse energia, et mullas olevatest mineraalainetest ja veest kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke aineid valmistada. Seega ei ole käopäkk võimeline endale toitu tegema. Kuidas ta siis elab!? Ja tulebki välja nii, et käopäkk elab täielikult teiste toodetud toidust, nagu loomad. Käopäkk kinnitub puude ja põõsaste juurtele ja imeb nendest endale vajaliku välja. Sellist taime nimetatakse parasiittaimeks. Huvitav on ka käopäka värvus, see meenutab inimese nahka.

Kuid nagu öeldud, on käopäkas palju huvitavat ja küllaltki ebatavalist. Ebaharilikuks võiks pidada näiteks veel seda, et kogu käopäka taim on paks, mahalakas-lihakas. Niisugune on nii tema maa-alune kui ka maapealne vars, ja isegi lehed. Muide, huvitav on ka see, et käopäka maa-alusel varrel on palju rohkem lehti kui maapealsel. Lehed meenutavad tal laiu soomuseid.

Viimase suure omapärana peame rääkima käopäka kasvukohast. Nimelt pole seda huvitavat taime kuigi lihtne leida. Miks siis? Sellepärast, et suurema osa aastast elab ta lihtsalt maa all, umbes nagu mutt või vihmauss. Mulla alt välja pistab käopäkk nina vaid kevadel õitsemise ajaks. Siis võib käopäka õitega varre pikkus ulatuda kuni kolmekümne sentimeetrini. Õied ise on tal aga sarnased tavaliste taimede omadele.

Kust siis otsida käopäkka, seda nii huvitavat taime. Peab ütlema, et ta pole meil üldse mitte tavaline taim ja kõigepealt oleks hea teada mõnda kohta, kust teda on leitud. Käopäka peremeestaimedeks on eelkõige sarapuud ja lepad, seega nende alt tasub teda ka otsida. Meeles peab pidama veel sedagi, et kui ei ole soovi kogu maad üles kaevata, siis peab otsimisretke käsile võtma aprilli lõpul või maikuus, käopäka õitsemise ajal.

Käopäkale on aga leitud ka üks kasutusala. Nimelt tehti neist vanasti keedist ja anti lehmale, et viimane “kiirelt sünnitaks”. Sellest on tekkinud ka mitmed sõnaga “lehm” seotud nimed. Ülejäänud rahvapärased nimed viitavad tema omapärasele välimusele.