Kärbesõis
(Ophrys insectifera)
kärpselill, kärbsejuur, kärblase juur

Eestis pole ilmselt naljakama õiega lille kui kärbesõis. Kärbesõie õied on just nimelt kärbse välimusega. Taime õiel on punakaspruunid heledama tipuga seljale kokkupandud “tiivad”, samuti tumepruunid “jalad” ja peenikesed “tundlad”. Ei puudu isegi suur “pea” koos “silmadega”. “Pea” on tegelikult emakas, “silmad” on tolmukad ja ülejäänud “kehaosad” on tegelikult õiekattelehed. Milleks küll on taimel selliseid imelikke õisi vaja? Miks peab neil olema putuka välimus? Selle üle on teadlased oma pead murdnud juba ammustest aegadest saadik.

Alles XX sajandi algul tuli üks Prantsusmaa teadlane huvitavale mõttele, mis ka hiljem kinnitust leidis. Ta pakkus nimelt välja, et selline õis võib tekitada mõnedes putukates sugulist erutust ja need nii kohale meelitada. Edasi oleks aga tolmeldamine juba peaaegu kindlustatud. Kui algul tundus selline mõte väga harjumatu, siis ajapikku saadi sellele üha kinnitust juurde. Lõpuks avastati, et kärbesõie õitel on samasugune lõhn, mis mõnede putukate suguküpsetel emasloomadel. Sellega oli oletus peaaegu tõestatud. Tuli veel vaid saada kinnitust elult eneselt. Mis siis ikka, asutigi taimi uurima. Tuli välja, et kärbesõie külalisteks on liivakäikusid kaevavad kaevurherilased. Nad lendavad lõhna peale kohale ja asuvad midagi märkamata tegema paaritumisliigutusi. Niivõrd sarnane tundub kärbesõie õis kõrrel istuva emasloomaga! Enne kui isasputukas mõistab, et teda on petetud, on ta juba uue õietolmuga koos ja teistelt õitelt kaasa toodud õietolmu poetanud emakale ehk “putuka pähe”. On välja selgitatud, et kärbesõis eritab meelitavaid aineid rohkem kui putuka emasloomad ise. Edukat tolmlemist kinnitab kärbesõie hea viljumine. Tal valmib igal aastal tohutult palju imepisikesi seemneid.

Kui hõre omapärane õisik välja arvata, siis on kärbesõis küllaltki sarnane meie teiste käpalistega. Mullas on tal väike juuremugul, mis on maiuspalaks metssigadele. Nii võime mõnikord kohata pilti, kus kärbesõied on kümnete kaupa üles tuhnitud ja mugulad ära söödud. Teiseks selle looduskaitsealuse taime vaenlaseks on sageli inimene, kes taime varsi pahaaimamatult nopib.

Kärbesõit ei leia aga mitte kõikjalt Eestist. Kuna ta on lubjalembene liik, siis tasub teda otsida lubjarikastelt kohtadelt, näiteks loopealsetelt ja niitudelt. Nii kasvabki ta peamiselt Loode-Eestis ja läänesaartel. Paljudes Eesti piirkondades puudub kärbesõis täiesti.