Harilik hobukastan
(Aesculus hippocastanum)
kastanipuu, taanipuu, okasõunapuu, kastanje

Kes ei tunneks parkides kasvavat kastanipuud! Kõik on sügiseti mänginud tema mõnusate, siledate seemnetega - kastanimunadega - neid enda või salaja teiste taskusse poetanud. Botaanikud ütlevad, et päris kastan, harilik kastanipuu, kasvab soojemas kliimas, tema viljad on söödavad ja lehtedeks lihtlehed. Meie puu kuulub hoopis teise sugukonda ja tema õige nimi on harilik hobukastan. Hobukastani liitlehed, meenutavad inimese laialiaetud sõrmedega kätt. Siiski on selle “käe laba” praktiliselt olematu, “sõrmed” palju laiemad, tavaliselt on ühel liitlehel lehekesi seitse - kaks rohkem kui käel sõrmi.

Head mängumunad on puu all vaid sügisel. Neist saab teha huvitavaid loomakesi, ehitada terveid linnu. Aednikud hindavad hobukastanit eelkõige lehestiku ja kevadiste suurte õisikute tõttu. Valged õisikud katavad kevade lõpus või suve alguses terve puu. Kes lähemalt uurima läheb, näeb, et hobukastani õied ei ole ainult valged. Neis on ka kollast ja punast. Õitsemise algul on rohkem kollast ja aegamööda muutub see punakaks. Ka üksikute õite kuju on iseäralik. Õitel on erineva suurusega ripsmelised kroonlehed, mille vahelt ulatuvad välja pikad tolmukad. Nektarit saavad kohalelennanud putukate hordid hobukastani õitest rohkesti. Pikad peavad need olema seepärast, et õietolm ikka kindlasti ühest õiest teistesse saaks. Kui seda ei juhtuks, siis ei tuleks ka "kastanimune", mis on Eesti taimede seemnetest suurimad. Usinate putukate tolmeldamistöö ei jää tasustamata. Nad saavad rikkaliku nektarikoorma. Kevadel võib hobukastanipuu ümber näha sumisemas sadu mesilasi.

Kuid ka tohtrite hulgas on hobukastan hinnatud. Nad on valmistanud temast arvukaid rohtusid väga paljude tõbede vastu. Kõige rohkem on kasutatud seemneid reuma, köha ja veresoonte laienemise puhul. Õitest tehtud teed on kasutatud kinnistina, koort aga seedetegevuse ergutamiseks ning köhavastase vahendina. Koorest tehtud keedisega on ravitud paiseid.

Kastanimune otsides ja kogudes peab teadma, et neid ümbritsev roheline ogadega kest on mürgine. Seetõttu tuleb jälgida, et väikesed lapsed seda suhu ei paneks. Võib tekkida põletik maos ja sooles, või valguvad silmapupillid laiaks ning häirub nägemine. Seega: hobukastani pruune seemneid oma rohelisest kestast vabastades ei tohi appi võtta hambaid.

Kasutatud on ka hobukastani kerget pehmet puitu, mis poleerides jääb väga kaunis. Sellest on tehtud mööblit, vineeri või lihtsalt väikeseid iluesemeid. Kastanid võivad elada kuni 300 aastaseks.

Lõpetuseks märkigem, et hobukastani päris kodumaa on hoopis Balkani poolsaarel. Eestisse on ta ilupuuna sisse toodud XVIII sajandil, kuigi Tallinnast on leitud kastanimune juba XV sajandist. Kuigi meie kliima näib hobukastanile sobivat, on enamik kastanipuid parkidesse ja aedadesse istutatud. Kastanimunast hakkab uus puu harva kasvama, vaid soojal kevadel ja tuultest varjatud kohtades. Viimane omadus teeb harilikust hobukastanist eriti hea puu haljastuse jaoks - probleemiks kipuvad saama ikka need liigid, kes kergesti metsistuvad ja naturaliseeruvad. Hobukastaneid kimbutab pisike liblikas, kelle nimi on hobukastani-keerukoi, ta tekitab puu lehtedele kaevandeid. Eestis tegutseb kahjur alates 2007. aastast, kuid on teada, et ta pole vastupidav meie talvekülmadele.