Kullerkupp paljuneb seemnetega, mis ise taimest kuigi kaugele ei levi. Kaugemale levivad need loomade abiga. Lähedalt vaadates on kullerkupu viljad üpris huvitavad. Kõigepealt näeme ümarat läikivat nutti. Võiks arvata, et see tema vili ongi, millest turritavad välja sentimeetripikkused läikivrohelised seemned. Kuid nii see pole. Kerajas moodustis on koguvili, mis koosneb veidi hernekauna meenutavatest viljadest, kukrutest. Viljade tipul on väike kõver konksuke. Selle abil saab vili haakuda mõne mööduva looma või ka inimese külge. Nii et sageli ei levi kullerkupp mitte seemnetega vaid rangelt võttes hoopis viljadega. Kui aga keegi vilju laiali ei kanna, siis pudenevad kullerkupu väikesed läikivmustad seemned emataime lähedusse - see on üks põhjus, miks sageli palju kullerkuppe koos kasvab.

Omapärased on kullerkupu õied, sarnaseid ei leidu ühelgi teisel Eesti taimel. Kõik teavad, et need on väikese ümara palli kujuga, pealt veidi lapikuks surutud. Koolitunnist on küllap meeles, et õied koosnevad rohelistest tupplehtedest, värvilistest kroonlehtedest, tolmukatest ja emakast. Tulikaliste sugukonnas on need reeglid sageli sassis. Kullerkupu kollased õielehed, mis varjavad kõiki teisi õie osi, on hoopis tupplehed. Nende järgi on ta rahvapärase nime haninupp saanud, sest hanepoegade värvus ja kuju on algul peaaegu samasugune kui kullerkupu õiel. Kroonlehed on kullerkupul siiski olemas, ent need on muundunud, väikesed ja eritavad nektarit. Nektariga kostitab taim putukaid tolmeldamise eest. Ka emakatega pole kõik tavalist viisi. Neid on kullerkupul rohkem kui taimedel tavaliselt ja seesama on põhjuseks, miks õiest ei arene vili vaid mitmetest viljadest koosnev koguvili.

Vanarahvas on hinnanud kullerkupu ilu, ent muud suuremat praktilist väärtust ei teata tal olevat. Lõuna-Eestis teatakse mõnel pool, et munaninni (kullerkuppu) ei tohtinud sel ajal metsast koju tuua, kui kanad haudusid, sest siis ei tulevat munadest linnupoegi, vaid munad muutuvad mädaks. Üldse on kullerkupuga kohta teada mitmeid surma ja eriti leinaga seotud uskumusi, mida väljendab ka tuntud rahvalaul: “sinililled silma peale / kullerkupud kulmu peale /aruheinad haua peale”.

Kullerkuppe korjates on kasulik teada ka seda, et temagi on veidi mürgine, nagu enamik tulikalisi. Seega ei maksa lilli korjates käsi suhu toppida, kullerkupus sisalduv mürkaine on protoanemoniin, mis mõjub südamele, seda leidub ka teistes tulikalistes. Lisaks peaks kullerkuppe korjates vaatama, et ikka piisavalt taimi õitsema jääks – linnade ümbruses kipub lill korjamise tõttu haruldaseks muutuma. Pigem võiks korjata taime seemneid ja kullerkupp aeda kasvama panna - viljakal mullal teeb ta peenrale suure puhma.