Erkkollaste õite pärast kasvatatakse koldnõgest tihti ilutaimena. Kuna ta kasvab looduslikult varjukate metsade all, siis sobib talle iluaiaski otsese päikesevalguse eest varjatud koht. Teiseks peab arvestama, et ilusasti kasvab koldnõges vaid viljakal mullal. Kui aga talle oma uus elupaik meeldib, edeneb ta jõudsalt. Kui koldnõgesed juulikuus oma õitsemise lõpetavad, siis ilmuvad maadligi kasvavad roomavad varred. Need katavad varsti üpris suure ala emataime ümber ja sobivatel tingimustel juurduvad. Nii võimegi saada endale ilusa tumerohelise pehme vaiba. Nii võime saada tumerohelise pehme koldnõgese vaiba.

Koldnõgese õite erk värvus ei ole aednike rõõmustamiseks vaid ikka tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks. Viimaseid kostitatakse nektariga. Koldnõgese õis on ehitatud nii, et keegi ei saa nektarit ilma, et lillele kasu tooks. Nimelt on putuka teel tolmukad, õietolm jääb paratamatult iga maiustaja külge ja jõuab sel moel teiste õiteni.

Ka lehti ei kasvata koldnõges niisama ilu pärast. Koldnõgese, nagu ka kõigi teiste taimede lehtedes tehakse veest ja mineraalainetest suhkruid. Seejuures kasutatakse päikeseenergiat. Taimed ise ei ole toodetud suhkru ainsad tarbijad, sest nende ümber on arvukalt loomi, kes taimedest toituvad - seol moel seotakse taimede poolt päikeseenergia ja see liigub aineringesse. Inimesed koldnõgest ei söö ega ole tal peale iluaianduse erilisi kasutusvõimalusi leidnud.