Harilik konnarohi
(Alisma plantago-aquatica)
vesilill, havirohi, mets resid, ojalill, koerakeelerohi

Konnarohul pole konnadega just palju ühist, aga ühtteist siiski. Nimelt elavad nad lähestikku veekogude kallastel ja madalas vees. Teiseks on konnarohi veekonnade värvi heleroheline. Peale selle kuuluvad konnarohule ka sellised nimed nagu vesilill, lehmakeel, hullukoerarohi ja teised, kuid suurem osa nimesid on siiski konnadega seotud. Üks huvitav vähelevinud nimi on veel vesinäku lehed. Selle kohta teatakse rääkida, et kui paise vees inimeste jalgade peale tekib, siis on see vesi näkk. Selle ravimiseks on aga vaja vesinäku lehti, seega konnarohu lehti. Taime kasutamisest ravimtaimena on teisigi teateid.

Samas peab aga teadma ka tõsiasja, et konnarohi on mürgine. Kui te taime hoolikalt uurima hakkate ja mõne lõike kuskile teete, siis näete, et temast voolab välja piimmahla. Seesama vedelik ongi nahka ärritava toimega ja võib põhjustada ville. Nii võib konnarohu söömine saada saatuslikuks ka kariloomadele, ohutu tundub ta olevat vaid lammastele.

Konnarohu maa-alused varred sisaldavad lisaks piimmahlale veel mõruaineid ja terava maitsega eeterlikku õli. Kuid risoomil on ka meeldiv kannikese lõhn ja väärtuslik toitev koostis. Viimase tõttu on konnarohu maa-aluseid osi rasketel aegadel ka toiduks kasutatud. Konnarohu risoomi söömisel peab seda siiski eelnevalt küpsetama.

Tegelikult kasvab meil väliselt kahesuguseid harilikke konnarohtusid. Ühtede alumine osa on päris kuival maal ja teistel madala vee sees. Erinevust on neil niipalju, et maapealsetel taimedel on lehed lühemate rootsudega ja kaldaveetaimedel on lisaks tavalistele lehtedele olemas ka ujulehed. Ujulehed on konnarohul kitsad nagu nöörid, veepealsed lehed aga suured ja laiad, munakujulised. Konnarohu võimas õisik ulatub lehtedest palju kõrgemale ja laiutab oma valgete kollasepõhjaliste õitega. Iseloomulik on ka see, et konnarohu õitel on nii tupplehti kui ka kroonlehti kolm.