Kuldristik
(Trifolium aureum)
kaetusõied, põldhumal, kollane käbihein, maarja-härjapää

Kuldristik on väga kaunis nii õitsemise ajal kui ka pärast seda. Ta paistab juba kaugelt silma oma rohkete kuldkollaste nuttidega, mis äraõitsenult muutuvad veidi läikivalt helepruuniks. Samuti ei jää need märkamatuks ka autodega kihutajatele, sest sageli kasvavad nad massiliselt just kuivadel ja liivastel maanteeservadel. Kui kuldristikut lähemalt uurida, siis võib leida veel teisigi määramistunnuseid lisaks arvukatele kuldkollastele õitele. Näiteks see, et pärast õitsemist on kuldristiku õienutid tehtud nagu väikestest krõbisevatest kiletükikestest. Sellisena meenutavad need väga humalakäbisid, millest ka humalaga seotud rahvapärased nimed. Tema lehtedelt me karvu ei leia, vars on siiski väheste karvadega. Sellised on kuldristiku põhitunnused.

Kui meil on aga käepärast luup, siis võime veel nii mõndagi erilist leida. Kõigepealt uurime õienutti. See koosneb vaid kuni neljakümnest õiest, mis on tunduvalt vähem kui enamikul teistel ristikuliikidel. Kuid omapärane on ka üksiku õie välimus. Nagu ristikutel ikka, on kuldristikulgi liblikjas õis: koosneb laevukesest, tiibadest ja purjest. Erinevalt paljudest teistest on aga kuldristiku õie puri tiibadest ja laevukesest märgatavalt pikem. Ta on lusikakujuline ja justkui võtab teised õieosad oma kaitsva varju alla.

Liivaste kohtade taimena ei saa kuldristik väga suureks kasvada ja seetõttu paneb ta põhijõu õite ja hiljem seemnete kasvatamisele. Nii jääb vähe toitu lehtede jaoks. Seetõttu ei ole kuldristikust saanud kultuurtaime. See aga ei tähenda, nagu ta loomadele ei kõlbaks. Tegelikult on ta looduslikel karjamaadel suurepärane söödataim. Kasu toob ta ka mullaviljakuse tõstjana. Viimast au ei saa ta siiski täielikult endale võtta. Tema pakub vaid elupaika mügarbakteritele, kes teevad õhus oleva lämmastiku taimedele kättesaadavaks. Mügarbakterid elavad liblikõieliste juurte pindmises kihis ja tekitavad iseloomulikke väikesed väljakasve, mis meenutavadki mügaraid.

Mingil juhul ei tohi aga unustada kuldristiku ühte tähtsamat väärtust. See on tema meerikkus. Mesinikud ja mesilasedki hindavad teda kui kvaliteetse mee allikat. See on ka mõistetav, sest kui ühel taimel on nii palju õisi tolmeldada, siis peab tal ju olema hea peibutusvahend. Rohke nektar täidab selle ülesande mesilaste ja kimalaste puhul korralikult. Õitest on aga ka inimene midagi leidnud, neist saab kollast värvainet. Peale selle on kuldristikut kasutatud nõidumisel. Õied keedeti ära ja keeduvett anti loomadele juua, kui arvati, et keegi on nad ära nõidunud.