Vahel võib külmamailase pikkus ulatuda isegi üle poole meetri, kuigi enamasti on ta palju väiksem. Pikaks veninud taime ei jõua nõrk vars püsti hoida ja ta vajub vastu maad. Lamandunud varred võivad juurduda ja nii võib taim laieneda. See pole külmamailase ainus vegetatiivse levimise viis. Lisaks on tal mullas risoom, mille tipult kasvab välja uus maapealne võsu. Lisaks valmib külmamailasel igal aastal arvukalt väikesi seemneid. Viimaseid levitavad peamiselt sipelgad.

Mitmed külmamailase rahvapärased nimed viitavad tema kasutamisele rahvameditsiinis. Enamasti on teda tarvitatud perekonnakaaslase, hariliku mailase asemel, viimase puudumisel. Koduloomad ei hinda külmamailast kuigivõrd ning söövad teda üpris kasinalt, ka taime söödaväärtus on madal.

Lõpuks külmamailase äratundmisest. Ta on taevassiniste hõredate õiekobaratega taim. Alati neist tunnustest liigi äratundmiseks ei piisa. On veel üks hea ja kindel tunnus: võtke külmamailase vars ettevaatlikult sõrmede vahele, pöörake veidi ja vaadake, kas näete varrel kaht rida pehmeid ja pikki haraliolevaid karvu? Kui jah, siis võite kindel olla, et leitu on külmamailane.