Miks on künnapuu looduses nii haruldane? Tal on erakordselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllalt nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata laialehistes lammimetsades. Kaks tuhat aastat tagasi oli Eesti kliima soojem ja künnapuule sobivam. Kes teab, võib-olla läheb kliima tänapäeval soojemaks ning aastasadade pärast hakkavad Eestis taas kasvama künnapuumetsad? Künnapuud võivad kasvada kuni 300 aasta vanuseks, kuid vanemaid puid hukutab jalakaga sama seenhaigus, mida nimetatakse jalakasurmaks või hollandi haiguseks.

Künnapuu üks rahvapärane nimi on loogapuu, mis näitab, et temast tehti lookasid. Temast sai ka tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte vette, tünnivitsu. Tänapäeval on ta eriti hinnatud mööbli valmistamisel. Künnapuu puit on kõva, raskesti lõhestatav ning elastne. Tema peeni pikki rippuvaid oksi on kasutatud punumisel. Koorega on pargitud ja värvitud nahku.

Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. Jalakas ei ole looduskaitse all, künnapuu on (III kategooria). Kuidas neid kahte eristada? Kuigi tunnuseid on palju, lähevad nad teinekord segi. Metsamehed ütlevad: jalakal on jalad all. See tähendab, et peame vaatama lehte. Selle alumisel küljel on selgelt näha leherood. Jalakal harunevad rood tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul enamasti mitte või mitte nii selgelt. Lehtedel on teisigi erinevusi. Künnapuu leht on pehmem, pealt pehmelt karvane, jalaka leht on kare. Ka lehe kuju on veidi erinev: künnapuu leht on hästi ebasümmeetriline, jalakal samuti aga vähem. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel.