Lepiklill
(Chrysosplenium alternifolium)
lepalill, kärnalill, linnusilm, porililled, piimalill

Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid päris võõras taim saarlastele. Niisugune on selle muidu päris sageda metsaelaniku levik: idapool tavaline, kuid läände minnes arvukus järjest väheneb. Sageli on lepiklill tuttav lastele kirbuõunapuu nime all. Selline vahva nimi on igati tabav ja talle sobilik. Lapsesuu märkab ikka õiged asjad ära. Lepiklille viljad meenutavad tõepoolest õunu, kuid on nii väikesed, et parajad kirpudele. Tegelikult on tal viljadeks aga kuprad nagu näiteks magunatelgi.

Omapärase välimuse tõttu jääb ta hästi meelde. Esmalt torkab silma looduses harva kohatav hele kollakasroheline värvus, mis isegi nagu säraks veidi. Sama värvi ümarad lehed moodustavad ümber õisiku ilusa laia krae. Õisik ise istub lapiti nende lehtede peal. Neid lehti nimetatakse kõrglehtedeks, sest nad kinnituvad õieraagudele. Kokkuvõttes võiks öelda, et lepiklill ei olegi mitte kirbuõunapuu, vaid hoopis kandikule laotud õunakuhi. Kuid lepiklillel on ka pärislehed olemas. Neid asub nii varrel kui juurmise kimbuna. Varrelehed on väiksemad ja lühema rootsuga. Kõikidel lehtedel on aga metsas küllalt harva kohatav ratasjas kuju. Selline lill sobiks hästi haljastusse. Praktiliselt saab teda aga kasutada vaid porimülgaste ja võsastike kaunistamiseks, sest just sellistes kohtades see taim kasvada armastab. Eks tehke ise proovi.

Teadma peab aga seda, et saaki te oma “õunapuudelt” koristada ei või, sest lepiklille seemned on mürgised. Küll on aga seda tavalist taime muul moel ära kasutatud, nimelt vanade tarkade poolt arstimisel. Lepiklille mahla on pandud mitmesugustele nahal olevatele kärnadele, et haavad ilusamini ja kiiremini paraneksid. Sellest on tulnud ka taime laialt levinud nimi - kärnalill. Samuti hõõrutakse lepiklille lehtedega nahka vistrike, villikeste, nõgestõve ja mitmete teiste nahahaiguste korral. Ka võib kogu taime maapealsest mahlakast osast teha keedist. See on hea ravim köha, palaviku ja palju muugi vastu.