Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid päris võõras taim saarlastele. Niisugune on selle muidu päris sageda metsaelaniku levik: idapool tavaline, kuid läände minnes arvukus järjest väheneb. Sageli on lepiklill tuttav lastele kirbuõunapuu nime all. Selline vahva nimi on igati tabav ja talle sobilik. Lapsesuu märkab ikka õiged asjad ära. Lepiklille viljad meenutavad tõepoolest õunu, kuid on nii väikesed, et parajad kirpudele. Botaaniliselt on tal viljadeks kuprad.

Omapärase välimuse tõttu jääb lepiklill hästi meelde. Eriti kevadeti kui puud on alles raagus ja metsaalune hõre, torkab silma looduses harva kohatav hele kollakasroheline, peaaegu neoonvärvus. Sama värvi ümarad lehed moodustavad ümber õisiku ilusa laia krae. Õisik ise istub lapiti nende lehtede peal. Neid lehti nimetatakse kõrglehtedeks, sest need kinnituvad õieraagudele. Nii et lepiklill ei olegi kirbuõunapuu, vaid pigem kandikule laotud õunakuhi. Lepiklillel on ka pärislehed. Neid on nii varrel kui juurmise kimbuna. Varrelehed on väiksemad ja lühema rootsuga. Kõikidel lehtedel on harva kohatav ratasjas kuju. Selline lill sobiks hästi haljastusse. Praktiliselt saab teda kasutada vaid porimülgaste ja võsastike kaunistamiseks, sest just sellistes kohtades meeldib talle kasvada.