Lillakas
(Rubus saxatilis)
lillikas, lemmikud, liimukas, linnumari

Lillakat aetakse vahel segamini mõne teise taimega murakate suurest perekonnast. Talle on iseloomulikud mittepuituvad rohtsed varred, mis võivad tunduda üpris sitked ja kõvad. Varsi on lillakal kahesuguseid. Kõigepealt torkavad kevadel silma tihedalt maad katvad pikad roomavad varred. Neil ei teki õisi, seega ka marju mitte. Neid nimetatakse võsunditeks. Sügiseks võsundid juurduvad ja nii tekib hulgaliselt uusi taimi. See ongi lillaka peamine paljunemisviis - vegetatiivne paljunemine võsunditega.

Peale pikkade roomavate varte on aga lillakal veel ka tagasihoidlikud lühikesed püstised varred. Silma paistavad need rohkem õitsemise ja eriti viljade valmimise ajal. Õied on lillakal küllaltki väikesed ja kui need ei oleks varre tipus õisikusse koondunud, siis ei paneks neid vist üldse tähele. Osa õisi areneb lehekaenaldest ühe- või kahekaupa väljakasvavatel harudel. Samasugune on ka sügisel viljade paigutus. Seega on taime tipus rohkem, arvult kolm kuni kümme vilja, külgharudel aga üks või kaks. Botaaniliselt nimetatakse neid luuviljadeks, sest helepunase lihaka viljakesta all on veel seemet kattev kõva luukest. Tavaliselt on muraka perekonnas tegemist koguluuviljadega. Need on sellised, mis koosnevad omavahel kokku kasvanud luuviljadest - kujutage ette murakamarja pisikesi terasid. Lillakal aga ei saa vilju päris koguviljadeks nimetada, sest kui tema viljad üldse liitunud on, siis vaid alusel hästi vähe. See on tema ainulaadse värvuse kõrval teine hea määramistunnus.

Lillaka marja olemust näitab mõistatus: pisike punane poisike, kivine kõhuke. Marjade mahlakas osa on õhuke ja luuseeme suur, kuid mürgist pole neis midagi. Nii et kui seenel käies suures näljas metsaserva jõuate ja lillakatihnikut enda ees maas märkate, siis asuge julgesti marjade kallale. Neil on kergelt hapukas maitse, samuti sisaldavad nad rohkesti kasulikke aineid ja suur nälg saab varsti kustutatud. Kui te aga söömiskõlblikke vilju enam ei leia, siis meenutage enesele, et te pole ainukesed metsaelanikud. Lillaka mahlakad marjad meeldivad paljudele lindudele ja ka imetajatele. Lillakale meeldib aga nende poolt sööduks saada palju rohkem kui inimese ohvriks langeda. Põhjus on väga lihtne. Punane viljaliha ongi metsloomadele söömiseks mõeldud, sest luuseeme peab läbi seedekulgla tulema tagasi metsa, et siis uue taime elule algus anda.